Tänane päev on hommikust saadik kiiva kiskunud. Nägin täna öösel jälle und, et olin koosolekul. Masendav, eksole. Istun ebamugava koosolekutoolil, koosolekulaua ääres, koosolekuruumis ja kuulan igavat juttu. Jutt on nii igav et värv koorub seintelt. Joonistan ajaviiteks tahvlimarkeritega kaameli pildi lauanurgale. 
Ma olen kohutavalt osav kaamelijoonistaja nimelt. Kaamel tuleb kena- poolenisti roheline ja poolenisti punane, roheline vildikas saab poole pealt tühjaks. Keegi räägib ikka veel rõvedalt igavat juttu. Otsustan kaameli üleni punaseks värvida. Tuju sellest paremaks ei lähe. Keegi küsib mult midagi ja ma improviseerin lennult mingi vale. Kaameli saba jaoks punast ei jätku. Ainult sinine on veel jäänud. See kes igavat juttu räägib, tahab mult sinist ära võtta, et tahvlile igavat graafikut joonistada. Ma ei taha anda.
Ärkan üles, on rõvedalt palav, kaigub õhutõrjesireen. Hotellipidaja Ivana kisab midagi oma mehe pihta.
Ma joonistasin siia kah ühe kaameli pildi. Sellel on teraapiline mõju. Printige see välja ja koosolekule minnes võtke kaasa. Sokutage see salamisi videoprojektori lähedusse. Siis läheb projektor poole koosoleku pealt persse ja te saate minna suitsu tegema. Itimees, kes asja parandama kutsutakse ei jaga asjast mõhkugi ja selleks päevaks on rahu maa peal ja inimestel hea meel.
Nagu näha ei viitsi peale lolli jutu siin viimasel ajal eriti midagi ajada. Pole eriti midagi rääkida kah, kulgeme vaikselt ringi ja oleme keskendunud põhitegevusele- lebotamisele. Ei viitsi siia ei miskit kirjutada ega pildistada. Oma osa selles ka ilmselt palavusel on, mis El Salvadorist alates meid saatnud.
Honduras jättis üldiselt üsna meeldiva ja tsiviliseeritud mulje. Kesk-Ameerika mõistes üllatavalt puhas ning korrastatud linnapilt. Inimesed ei ole nii tüütult sõbralikud ning jutukad, kui mujal siinkandis. Kui El Salvadoris harjusid ära, et igal pereemal vähemalt püstol põlletaskus end peitis, siis Hondurases lausa silmatorkavalt vähe relvastatud inimesi tänaval. Vaid pankade ees ehk, ja needki ilusti vormis, mitte miskid suvatöllid. Hinnatase pisut kõrgem, kui Guatemalas, aga mitte tapvalt. Töllerdasime sealkandis paar nädalat ringi, kuni mõned päevad tagasi Nicaraguasse sattusime.
Nicaragua kohta enamvähem sama jutt käib vist, mis Hondurase kohta, esialgu tundub. Linnad on ikka linnade moodi, mitte lihtsalt üks tolmune peatänav, millel hobused, sead ja autod ning mootorratturid olelusvõitlust peavad. Õlu ca 15 cordobat on ja vein 80 ringis. 1 cordoba umbes 0,6 krooni on, umbes sama mis Hondurase lempira siis. Võiks muidugi odavam olla, kuid meeldiv on see et, nagu mujalgi siinkandis, kõrtsis hind sama või odavamgi on, kui poes. Ma ei ole nende ärimudelist siiani päris täpselt aru saanud.
Vedeleme Leoni nimelises linnakeses praegu. Muhe koloniaalstiilis ülikoolilinn, kümnete ja kümnete kirikutega. Naljakas asi on siin õhutõrjesireen, mida hommikul kella kuuest ja keskpäeval ca minuti jagu üle linna töristatakse. Ma ei ole siiani aru saanud, mis teema sellega on. Ilmselt kohalik Viisitamm otsib kohalikule PAUH-ile tegevust. Heli meenutab täpselt lolli filmi Silent Hill, kus sellise märguande peale igast kollid hakkasid ringi toimetama ja inimesed kirikusse põgenesid. Arvestades kirikute rohkust siin linnas, ei peaks eriti kaugele jooksma. Täna on sireenimees vist jooma kukkund, igal juhul tuututab juba neljandat korda paari tunni jooksul. Vastik õõvastav heli on.
Ca kuuke ongi veel jäänud Kesk-Ameerikas. Costa Rica ja Panama veel ära visiteerida, siis on vist selleks korraks selle mandri jaoks eraldatud rahalised ja ajalised ressursid otsakorral. Juuni alul lendame Austraaliasse, lootuses seal veidi taskuraha teenida. Murelikuks teeb viimastel päevadel leviv seagripipaanika ja ajalehest loetud kuuldused, et selle tõttu Kesk-Ameerikast reisipiiranguid võidakse kehtestada. Meil piletid ostetud, ilgelt valusa augu uuristaks eelarvesse, kui nendega vasta perset saaks. Meil veel esialgu sümptomeid ei ole- stepselnina ja sõrgu veel ei kasva.
Äi viitsi siia rohkem midagi kirjutada.
