Vihkan kanu!

Õigemini kukkesid siis... Aga kukk on kah sisuliselt nagu kana vist. Kõik Guatemala linnad on asustatud miskite Eriti Värdjate Kanade poolt, kes oma unetuid öid hüsteerilise kiremisega täidavad. Pool tosinat sellist, paigutatud strateegilistesse punktidesse ümber su ööbimispaiga, suudavad magamise üsna võimatuks muuta. Lõunal ajal raiud kättemaksurõõmu tundes kahvliga laual olevat surnud kana, teda tükkideks rebides ning lootes et järgmisel ööl üks kõri vähem on. Aga ei ole. Igikestev sõda inimeste ja kanade vahele! Kuna kell viis hommikul on ja ma olen loobunud lootusest edasi magada, kirjutan vähe, mis vahepeal tehtud.

Nüüdseks pea kolm nädalat juba Guatemalas ringi kooserdanud oleme. Mõnel päeval kirud seda riiki ja rahvast maapõhja, järgmisel imestad, kuidas sa lahedast kohast ja inimestest üldse miskit halba mõelda said.

Kohe üle Belize piiri jõudes tunned, et oled teises keskkonnas. Bussijuhid lähevad pea kaklema õiguse pärast sind sõidutada. Üks  rabab su seljakoti, teine üritab sind enda sõidukisse sikutada. Pead valvel olema, et oma pagasiga samase bussi sattuks. Taksojuhid üritavad sind kliendiks värvata juttudega kohutavatest bandidostest, kes kuskil su tee peal sind varitsevad. Jne. Pisut tüütu. A harjub ära ilmselt. Teisalt on inimesed väga sõbralikud ja abivalmid. Isegi siis kui nad sulle midagi müüa ei ürita. Kuigi tavaliselt üritavad.

Esimesed päevad peatusime Florese nimelises linnakeses. Ilus, keset järve asuv linn. Saare peal siis, tähendab. Korduvalt olen kiitnud ajahetke, mil reisima sai tuldud. Esiteks sai eemale sellest pasasest ajast, mis Eestis ja igal pool praegu valitseb, teiseks kannatab külastada ka muidu üsna turistirohkeid paiku. Kuna inimestel praegusel ajal reisimisega üsna kööga tundub olema, ei kooserda tuhanded teised endasugused sul jalus ning ka hinnad on mõistlikumad. Nii ka Floreses. Üldiselt üsna turistilinn kuid praegu näed tänavail mõnda üksikut gringot. Seda suurem oli üllatus, kui ühel päeval end sulaselges Eesti keeles hõigutavat kuulsin. Jälle Epp ja Leo, keda Belizes kohtasime.

Uurisime hotelliomaniku käest, kus saaks järelejäänud Belize dollarid ära vahetada, pangad neid ei taha. "Oh, minge siit ümber nurga, roheline maja. Küsige Titot. Tema vahetab." Juhatatud maja ukse taga kolkimise peale ilmus nähtavale unine meeskodanik. "Tito?"-"Si." Rääkisime oma mure ära, mispeale Tito end mõtlikult sügas ning viipas järgmise nurga peal oleva järgmise rohelise maja poole- "Teil on SELLE rohelise maja Titot tarvis." Seal saime oma mure ka lahendatud. Kuigi sel tänaval veel 5-6 rohelist maja oli, loobusime katsest tuvastada, kas kõigis neis Titod elavad. Kujutlus, et see nii on, tundus piisavalt lahe, et seda mitte rikkuda.

Seejärel vedelesime pea nädala Finca Ixobeli nimelises kohas. See keset džunglit asuv mõnus kohake on, ideaalne lihtsalt laisklemiseks ning vedelemiseks. Meile igati sobiv ühesõnaga. Elad vaiadel hütis, elektrit ei ole, päris mõnus vahelduseks. Seal kannatasime mõlemad miski koleda džunglihaiguse käes. Kõigepealt mina, seejärel andsin teatepulga Liinale üle. Krt, organismile on sisse harjunud harjunud, et sellisel aastaajal peab ikka korra või kaks tõbine olema. Ilma ei saa. Mina ravisin ennast muidugi kohaliku rummiga jälle. Aitab alati. Kaalun kunagi Eestisse tagasi tulles oma arstipraksise avamist. Kohalikul rummil on mingil põhjusel viina maitse ja lõhnaomadused siinkandis. Ja eriti odav ta kah ei ole, Mehhikoga võrreldes vähemalt. Aga üldiselt on Guatemala üsna taskutrõõmustavas hinnaklassis. Hotellitoa saad 20-60 quetzali eest näo kohta, lõunasöögi 15-30 eest. 1Q on ca 1,5 eesti krooni. Õlu on ebameeldivalt kallis- ca 10Q, odavaima peedi saab 17Q eest. See-eest on kõrtsis õlle pea sama hind, mis poes.

Kui Mehhikos tundus 6 tunnine bussisõit peaaegu nagu ümber nurga poes käimisena, siis siin see tõsine ettevõtmine on. Isegi Belize bussid tagantjärgi vaadates väga viisakad tunduvad. Ühel hommikul, pärast järjekordset ööd vales ajavööndis elavate kukkede ligikonnas, üritasin bussis vähe silma looja lasta. Sobival hetkel kostis selja tagant tülgastav: "Kikerikiii!". Ja see häälitsus leidis muidugi vastukaja, kaheksa kuradi kukke otsustasid bussi tagaotsas millegi üle vaidlema hakata. Ausõna oli selline tunne, et lähen rebin neil patareid välja. Hiljem märkasin, et kukkede kastidele oli kiri maalitud, et võitluskukkedega tegu on. Hea oli, et nendega jagelema ei läinud, eksole. Oleks veel kakluskanade käest pasunasse kah saanud, seda nüüd vaja veel.

Teed ei ole siin just parimate hulgast, bussideks on väiksed mikrobussid või USA mahakantud koolibussid, kuhu vähemalt kaks korda rohkem rahvast sisse mahutatakse kui ette nähtud. Bussijuhid, see-eest, on mehed kes naudivad oma tööd. Mis võib olla nauditavamat käänulistel mägiteedel vastassuunavööndis lubatust kaks korda suurema kiirusega kihutamisest, ise samaaegselt apelsini koorides. Eksole. Üks bussijuht, näiteks, nautis oma tööd sedavõrd et, ilmselt ühtesulamisest oma masinaga, hakkas poole sõidu pealt bussi hääli suuga kaasa tegema. "Tsshhhhahh!" uksed lahti, "Tsshhh!" uksed kinni, "Krigigõõõõõõh!", käiguvahetus. Mõnus on sellistega sõita. Hea julge.

Kohalike põhiliseks liiklusvahendiks on mootorrattad. Taksode ülesandeid täidavad tuktukid, nagu Aasias. Ai krt, tuktukid on lahedad. Ma arvan, et mul on ühte nüüd vaja. Kujutan ennast ette mööda maanteed sellisega rallimas, peas nahast lendurimüts ning ees suusaprillid. Liina tagaistmel, seljas valge kleit ning valge pitsiline päevavari peakohal. Kurat, see oleks tuus. Kunagi Eestisse tagasi jõudes ma ilmselt hangin ühe sellise endale.

Enda varanatukesest peab kanabussides kümne küünega kinni hoidma. Alatihti kuuled, et keegi oma rahast või dokumentidest seal ilma jäänud. Ka Tikas enda omadest kanabussis vabanes. Paar päeva tagasi panin rahakoti bussis nööriga kaela. Väljudes surusin ta harjumuspäraselt vöö vahele. Poleks seda teinud, oleksin minagi rahatu ja dokumenditu olnud. Kukla tagant oli nöör katki lõigatud ja lõikaja ilmselt ootas, et püsti tõustes rahakott põrandale kukub. Seekord õnneks nii ei läinud. Edaspidi targem jälle. Peab endale ümber vöökoha vist metallvitsa keevitada laskma, mille külge lehmaketi, rauast laekaga teises otsas. Lühema sõidu kanabussis peaks välja kannatama, seda ehk ikka märkab, kui keegi relakaga miskit seljataga lõikab. Või matšeetega üritab sind pooleks raiuda.

Pärast Finca Ixobelli veetsime mõned päevad Guatemala Citys. Üsna lahmakas linn, suurim Kesk-Ameerikas, kuid üsna mõttetu koht. Veel räpasem, kui ülejäänud Guatemala, lisaks veel vist ka tunduvalt ohtlikum. Ühel õhtul käis hotelli juures tänavanurgal igatahes päris korralik tulevahetus. Ma parem uurima ei läinud, mis täpselt.

Politsei peale vist eriti loota ei tasu. Kohalikud vähemalt seda ei tee vist. Kui Mehhikos harjusid juba ära, et iga nurga peal oli pumppüssi või automaadiga politseinik, siis siin teeb pisut murelikuks, et iga poekese eest töllerdab mõni suvaline maikas ja tressipükstes töll, relv õlal. Kui kanabuss poolemeetriseid hüppeid teeb ja su selja taga pumppüssiga vant istub, tuleb tahestahtmata meelde stseen Pulp Fiction-ist. Üsna ebameeldiv oleks, kui su ajunatuke mööda bussi küljeklaasi alla valgub, samal ajal kui püssimees ja bussijuht vaidlevad, kelle süü see on.

Guatemala Citys meil põhiteemaks Liina Austraali tööviisa jaoks kopsupilt teha oli. Kolm hommikut käisime kliinikus proovimas, igakord soovitati lahkelt naeratades "Manjana". Päris tigedaks tegi kohe. Asjaajamine on siin küll tüütu. Eriti, kui keelt ei oska muidugi. Kuigi siinkandis oluliselt rohkem inglise keele rääkijaid on, kui Mehhikos, kliinikus me muidugi ühegi sellise otsa ei sattunud.

Lõppuks saime asjad igatahes aetud ning liikusime edasi Antiguasse. See kena linnake vulkaanide vahel on, Guatemala Cityst mitte eriti kaugel. Seal senise reisi kõige odavama hotelli leidsime, 60 krooni kahene tuba. Paras peldik muidugi, aga vähemalt maksad ainult selle eest, mida saad. Ühel hommikul uimerdasime ja vedelesime hotellis, kui järsku sõber Tikas tuppa marssis. Dokumentideta, nagu ta on, peab ta Guatemalas pikemat pausi. Sai üle mitme kuu jälle muljeid vahetatud õlle kõrval. Ja siis õllet muljete kõrvale. Ja siis jälle vastupidi. Mina ei tea, mis värk sellega on, iga kord, kui Tikast näen, on järgmine hommiku ilge peavalu.

Ühel järjekordsel peavalusel hommikul võtsime ette vulkaani otsa ronimise. Pacaya nimeline vulkaan üks maailma aktiivsemaid on. See tähendab siis, et ajab koguaeg põlevat kiviködi välja. Kuigi pohmakaga kõrguste vallutamine just kõige lahedam tegevus ei ole, oli see seda väärt. Terve mäetipp näeb välja nagu Mordor sõrmuste isanda filmist. Peale musta laava ja valgete pilvede muid värve ei ole. Kui päris keskpunkti jõuad lisandub ka hõõguvpunane. Ja võib öelda, et kuradi palav on. Võtab higi lahti küll. Kaua ühe koha peal ei seisa. Mõni praadis muna, mõni vorstikesi laava peal. Meil süüa polnud, aga vähemalt suitsu olen nüüd vulkaanist süüdanud. Liina jäi oma ketsitaldadest ilma. Ilus oli ka tagasitee pimedas. Kenad vaated kauguses asuvale Guatemala Cityle. Nagu lennukist. Miskihetk hakkas vulkaan ka päris agaralt purskama, kuid siis olime juba kahjuks liiga kaugel, et vaatepilti nautida.

Siis pakkisime end jälle kokku ning põrutasime Atitlani järve äärde. Tikas oli seda kanti juba väisanud, jäi veel Antiguasse. Mõne päeva pärast rannikul ehk kohtab jälle. Pärast mitut kanabussi ning ühte paati leidsime end San Pedro nimelises linnakeses. Atitlan-i järve peetakse üheks maailma kaunimaks. Seda ta ilmselt ka on. Kõrged vulkaanid ning rohelised künkad laskuvad otse järve. Kaldad on pikitud maaliliste mägilinnakestega. San Pedro on üks neist, täis meiesuguseid madalaeelarvelisi turiste ning rahvarõivastes kohalike inidaanlasi. Hotelliaknast avaneb tõsine miljoni dollari vaade järvele. Paraku meenutab praegune ilmastik üht mõneaastatagust pensionifondi reklaami. "Kui seda udu ei oleks, pidavat hingematvalt ilus vaade olema." Kolm päeva, mis siin olnud oleme, on järve udu katnud. Aga ma arvan, et on kindlasti ilus, kui ei ole udu.

Siia saabudes lasime ennast muidugi jälle gringo kombel kohalikel huiata. Sadamas kleepis end külge miski tüütu turismiametnik, vähemalt miski töötõendiga ta vehkis. Vedas meid miskisse hotelli ja enne, kui arugi saime oli meilt juba selle eest raha sisse kasseerinud. Hotell on bueno ja hind on hea. Ainult, et pärast meenus Tikase jutt. Sama linn, sama hotell, tõenäoliselt ka sama onku. Ilmselt miski täiesti suva vandiga tegemist oli, kes meilt 60Q-d sisse kasseeris ning hotelliomanikule 40 edasi maksis. Summa ei ole muidugi märkimisväärne, kuid küsimus on printsipiaalne. Peab selliste tüütustega ikka väga resoluutselt õppima käituma. Järgmine kord teesklen marutõbist, kui sellist "turismiametniku" näen.

Jah, ja siis ostsin Guatemalas kah loteriipileti. Peavõit ei olnud muidugi suur, 570 000 Q-d, kuid probleem on selles, et ma ei võitnud seda. Krt, mai saa aru, mis ma valesti teen. Juba teist korda järjest.

Nende kurbade sõnadega tänaseks lõpetangi.

You've got to see it to Belize it

... on siis siinne vaste meie "Welcome to Estoniale". Teine loosung, mida T-särkidel ja kohvikruusidel näed on "Where to hell is Belize?" Väikestel riikidel kõigil samad mured. Tunneme end tõsise suurriigi esindajatena. Belize rahvaarv nimelt pisut üle kahesaja tuhande on. Pealinnas, Belmopanis, ehk 8000 inimest elab. Riigi suurimas linnas Belize Citys tuleb koguni 80 000 pead kokku. Kui sattud mainima, et meie maal üle pooleteist  miljoni inimese elab, arvatakse et "Wau, man, it's big country!" Belize on siis jah ainuke ingliskeelne riik Kesk-Ameerikas. Peaaegu. Siinne inglise keel muidugi ei ole päris see, millega harjunud oled. Pole küll Jamaikal käinud, kuid aiman et võib sealsele üsna lähedane olla. Igatahes üsna raske on aru saada sellest. Nagu oleks inglise keel ja nagu ei oleks ka. Igast tobedaid olukordi tuleb ette seetõttu. Ükspäev pakkusin ühele tüübile, kes midagi agaralt smokemisest rääkis, suitsu. Liina vaatas olukorda irvitades pealt ja selgitas et vana kanepit müüa üritas mulle. Minu suitsupakkumisest keelduti solvunud näoga, kuna suitsetamine ebatervislik pidavat olema.

Kanepisuitsetamine siin üldse rahvuslik sportiala on, tundub. Üsna raske on kuskil ringi liikuda, ilma et pidevalt seda pakutaks. Esimene pakkuja tuli vist ca kolm minutit peale piiriületust. Pikk kõhn hallipäine neegrivanamees Jan, kes pakkus meile kõhukaid, sigarisuuruseid jointe. Siin-seal loivavad ringi sügavalt kivis rastamehed, kes kõikidele su muredele leevendust lubavad. Ükspäev Liina ostis ühe sellise käest kaelaehet. Hinna üle tingimist oli üsna huvitav pealt vaadata. Pole mina nii aeglast kaubandustegevust veel näinud. Aegajalt tundus, et müügimees sootuks unustanud, mille üle kaubeldakse võis mis viimane hind on või kus ta üldse viibib.

Ja loomulikult, kui on Kariibi meri, kanep ja hordide kaupa neegreid, siis on ju ka rege, eksole. Vahelduseks Mehhiko rütmidele täitsa hea. Mehhikos hämmastavalt vähe mustanahalisi kohtas. Kogu sealoldud aja jooksul nähtud neegrid vast kahe käe sõrmedel saab üles lugeda, needki enamuses turistid. Belizes, eriti rannikul, lõviosa elanikkonnast mustad moodustavad. Dangriga nimeline linnakeses vist praktiliselt valget nägu ei näinudki. Jõudsime sinna üsna hilja õhtul. Bussi pealt maha ronides võttis esialgu üsna kõhedaks. Ümberringi ainult mustad lõustad, tänavad täis viletsaid, lagunenud puubarakke. Üritasin enesekindlust tõsta mõttega, et see lihtsalt tavaline tänavapilt on siinkandis, mitte miski kole geto. Mu heameeleks niimoodi ongi. Vaatamata nahavärvile inimesed siin väga lahedad ja chilid on. Isegi need, kes parajasti kanepi mõju all pole. Senise reisi kõige sõbralikumad ja abivalmimad inimesed igatahes Belizes elavad. Ei ole nad tüütult familiaarsed ega pealetükkivad, nagu mehhiklased pahatihti. Mõnusalt muhedad siuksed. Keegi ei ole isegi liigse jutukusega mulle veel närvidele suutnud käia. Vaatamata sellele, et jutukad nad siin on ja et ma poolest jutust pahatihti aru ei saa. Võibolla just tänu selle. Isegi linnades kõik viipavad sulle ja tervitavad tänaval. You man. You sista.

Need inimesed ja kogu see maa tekitab väga hea fiilingu. Aeg voolab siin täiesti omas tempos. Kui keegi su ümber ei rapsi kuskile, aeglustud ka ise. Minu puhul võib see siis ilmselt tähendada sootuks hiberneerumist. Võtad rahulikult aega atra seda. Vedeled pool päeva võrkkiiges. Sügad end. Mõtled- milleks see ader üldse? Relax man, take your time. Vedeled veel pool päeva võrkkiiges. Hea. Loodus on ilus, troopika. Kõik kohad on väiksed, miski pole kaugel. Tänavad on palistatud vaiadel puuhüttidega, mõni rohkem lagunenud, mõni vähem. Katus peakohal ju, man, miks rabeleda ukse värvimise või põrandaliistude paigaldamisega? Tühi vaev. Küll jõuab.

Pool nädalat veetsime Placencia nimelises külakeses. Rahulik koht, ilus türkiissinine vesi, mõnusad rannad. Vedeled päevad läbi võrkkiiges, loed, käid ujumas. Noh, nigu ikka. Nüüdseks oleme vedelemises ja lebotamises saavutanud juba niivõrd kõva taseme, et isegi hotelli peremees märkis ükspäev, et oleme väga lõõgastunud tüübid. Uskuge mind, kui juba Belizelane seda ütleb, siis see on väga kõrge tunnustus.

Ebameeldiv asi on siinkandi randade puhul nende reostatus, mõnes kohas liiv plastmassisodiga pooleks on. Tundub, et see kogu kariibi mere häda on. Ilmselt kruiisilaevadelt merreloobitav saast. Teeb hinge täis küll. Õnneks kohalikud vist vähe hoolitsevad randade eest ning riisuvad ja korjavad suurema saasta kokku.

Teine ebameeldiv asi on Belize suhteline kallidus. Kohati kallimgi kui Eesti. Meiesugustele rottturistidele ilmselgelt liiga kallis. Nüüd tuleb siis ametlik osa: õlu 3 Bz$ ja odavaim vein 10 Bz$ (Üks belize dolllar miski 6 krooni kanti on). Unbelizable, ma ütlen. Kurb. Kõiki kohalike toidupoode peavad hiinlased, täielik monopol paistab neil siin olema. Internet on roppu kallis, miski 8-10 Bz$ tahetakse tunnist. Pentsikult käitub kohalik telefonikompanii, kes blokeerib kõik skype ja muud analoogsed ühendused. Vahel saad paar minutit rääkida, vahel ei sedagi. Ja see on siin täiesti ametlik poliitika. Nigu väike Hiina, raisk.

Placencias veel selline tore asi oli, et ühel hommikul koputati uksele ning kõlas: "Passikontroll!" Nii kõlaski- passikontroll. Mul võttis mõni sekund aega, et pärale jõuaks. Eestlased kurat. Muhe keskealine paarike Leo ja Epp. Puhtjuhuslikult samas hotellis kus meiegi. Ikka kohtab eestlasi siinkandis. Viimati Tulumis, mõni nädal tagasi. Epp ja Leo kah juba novembrist saadik mööda Mehhikot ringi lasevad ja edasi Guatemalasse. Paar õhtut istusime rõdul ning vahetasime reiskogemusi, siis liikusime meie edasi San Ignasio poole.

Mehhikos ma kirusin kohaliku bussiliiklust, tagantjärgi mõeldes väga luks oli. Siinkandis liiklus ainult kanabussidega käibki. Täpsemalt siis vana koolibussidega. Otsesel kanadega koos veel ei ole sõitnud, siiani kookospähklite, kalakastide ja imetavate emade vahel ringi loksunud.

San Ignasio on igati meeldiv linnake Guatemala piiri ääres. Põhiliseks sissetulekuallikaks turismindus, kuid vähemalt praegusel ajal ei saa liigse turistide rohkuse üle siin kurta. Tegime oma eelarvesse kena augu, külastades Actun Tunichil Muknal-i koopaid. See hiigelsuur koobaste süsteem on iidne maiade pühapaik ja ohverdamiskoht. Omapäi sinna seetõttu sisse ei lasta, ainuke võimalus giidiga minna on. Tuur küll meiesugustele rottidele hirmkallis on, kuid tahtsime neid ikkagi näha (ennekõike mina ilmselt). Võib öelda, et lõppkokkuvõttes oli raha väärt küll. Miski 3-4 tundi kooserdasime ja ujusime mööda koopaid ringi. See rohkem nagu maaalune jõgi ongi, valdava osa ajast kahlad vees. Koopad olid vinged, täis kauneid stalakmiide, stalaktiide ja muid tilkuvaid kivasid. Ohtral vedeleb potte ja ohverdusnõusid, nii nagu nad kunagi sinna jäänud on, pealuid, ka üks päris terve skelett. Välja tulles tundus koopas oldud aeg muidugi üürike, omaette seal päevade kaupa kooserdades oleks muidugi hoopis teine fiiling aga kahjuks ei ole võimalust. Ka giid ütles, et tema on tervest koobastikust läbi käinud võibolla kümnendiku, käikude rägastik ikka tohutu on seal. Täitsa vinge värk.

Ükspäev kõrtsis üritasime leida miskit farmi vms, kus toidu ja peavarju eest vähe aega veeta. Kohalike käest uurimine lõppes sellega, et peatusime oleme ühe kohaliku giidi tagahoovis, vanal hakkas meist ilmselt kahju ilmselt, ega meiesugused näljarotid ju kaua hotellis vastu ei pea. Miskit töövärki me kahjuks siin siiski ei leidnud, otsustasime Guatemalasse edasi liikuda. Niipalju siis Belizest. Aga mul on tunne, et ma tulen siia kunagi veel tagasi. Siis kui vana ja rikas olen. Väga mõnus maa on. Jeah, man.