You've got to see it to Belize it

... on siis siinne vaste meie "Welcome to Estoniale". Teine loosung, mida T-särkidel ja kohvikruusidel näed on "Where to hell is Belize?" Väikestel riikidel kõigil samad mured. Tunneme end tõsise suurriigi esindajatena. Belize rahvaarv nimelt pisut üle kahesaja tuhande on. Pealinnas, Belmopanis, ehk 8000 inimest elab. Riigi suurimas linnas Belize Citys tuleb koguni 80 000 pead kokku. Kui sattud mainima, et meie maal üle pooleteist  miljoni inimese elab, arvatakse et "Wau, man, it's big country!" Belize on siis jah ainuke ingliskeelne riik Kesk-Ameerikas. Peaaegu. Siinne inglise keel muidugi ei ole päris see, millega harjunud oled. Pole küll Jamaikal käinud, kuid aiman et võib sealsele üsna lähedane olla. Igatahes üsna raske on aru saada sellest. Nagu oleks inglise keel ja nagu ei oleks ka. Igast tobedaid olukordi tuleb ette seetõttu. Ükspäev pakkusin ühele tüübile, kes midagi agaralt smokemisest rääkis, suitsu. Liina vaatas olukorda irvitades pealt ja selgitas et vana kanepit müüa üritas mulle. Minu suitsupakkumisest keelduti solvunud näoga, kuna suitsetamine ebatervislik pidavat olema.

Kanepisuitsetamine siin üldse rahvuslik sportiala on, tundub. Üsna raske on kuskil ringi liikuda, ilma et pidevalt seda pakutaks. Esimene pakkuja tuli vist ca kolm minutit peale piiriületust. Pikk kõhn hallipäine neegrivanamees Jan, kes pakkus meile kõhukaid, sigarisuuruseid jointe. Siin-seal loivavad ringi sügavalt kivis rastamehed, kes kõikidele su muredele leevendust lubavad. Ükspäev Liina ostis ühe sellise käest kaelaehet. Hinna üle tingimist oli üsna huvitav pealt vaadata. Pole mina nii aeglast kaubandustegevust veel näinud. Aegajalt tundus, et müügimees sootuks unustanud, mille üle kaubeldakse võis mis viimane hind on või kus ta üldse viibib.

Ja loomulikult, kui on Kariibi meri, kanep ja hordide kaupa neegreid, siis on ju ka rege, eksole. Vahelduseks Mehhiko rütmidele täitsa hea. Mehhikos hämmastavalt vähe mustanahalisi kohtas. Kogu sealoldud aja jooksul nähtud neegrid vast kahe käe sõrmedel saab üles lugeda, needki enamuses turistid. Belizes, eriti rannikul, lõviosa elanikkonnast mustad moodustavad. Dangriga nimeline linnakeses vist praktiliselt valget nägu ei näinudki. Jõudsime sinna üsna hilja õhtul. Bussi pealt maha ronides võttis esialgu üsna kõhedaks. Ümberringi ainult mustad lõustad, tänavad täis viletsaid, lagunenud puubarakke. Üritasin enesekindlust tõsta mõttega, et see lihtsalt tavaline tänavapilt on siinkandis, mitte miski kole geto. Mu heameeleks niimoodi ongi. Vaatamata nahavärvile inimesed siin väga lahedad ja chilid on. Isegi need, kes parajasti kanepi mõju all pole. Senise reisi kõige sõbralikumad ja abivalmimad inimesed igatahes Belizes elavad. Ei ole nad tüütult familiaarsed ega pealetükkivad, nagu mehhiklased pahatihti. Mõnusalt muhedad siuksed. Keegi ei ole isegi liigse jutukusega mulle veel närvidele suutnud käia. Vaatamata sellele, et jutukad nad siin on ja et ma poolest jutust pahatihti aru ei saa. Võibolla just tänu selle. Isegi linnades kõik viipavad sulle ja tervitavad tänaval. You man. You sista.

Need inimesed ja kogu see maa tekitab väga hea fiilingu. Aeg voolab siin täiesti omas tempos. Kui keegi su ümber ei rapsi kuskile, aeglustud ka ise. Minu puhul võib see siis ilmselt tähendada sootuks hiberneerumist. Võtad rahulikult aega atra seda. Vedeled pool päeva võrkkiiges. Sügad end. Mõtled- milleks see ader üldse? Relax man, take your time. Vedeled veel pool päeva võrkkiiges. Hea. Loodus on ilus, troopika. Kõik kohad on väiksed, miski pole kaugel. Tänavad on palistatud vaiadel puuhüttidega, mõni rohkem lagunenud, mõni vähem. Katus peakohal ju, man, miks rabeleda ukse värvimise või põrandaliistude paigaldamisega? Tühi vaev. Küll jõuab.

Pool nädalat veetsime Placencia nimelises külakeses. Rahulik koht, ilus türkiissinine vesi, mõnusad rannad. Vedeled päevad läbi võrkkiiges, loed, käid ujumas. Noh, nigu ikka. Nüüdseks oleme vedelemises ja lebotamises saavutanud juba niivõrd kõva taseme, et isegi hotelli peremees märkis ükspäev, et oleme väga lõõgastunud tüübid. Uskuge mind, kui juba Belizelane seda ütleb, siis see on väga kõrge tunnustus.

Ebameeldiv asi on siinkandi randade puhul nende reostatus, mõnes kohas liiv plastmassisodiga pooleks on. Tundub, et see kogu kariibi mere häda on. Ilmselt kruiisilaevadelt merreloobitav saast. Teeb hinge täis küll. Õnneks kohalikud vist vähe hoolitsevad randade eest ning riisuvad ja korjavad suurema saasta kokku.

Teine ebameeldiv asi on Belize suhteline kallidus. Kohati kallimgi kui Eesti. Meiesugustele rottturistidele ilmselgelt liiga kallis. Nüüd tuleb siis ametlik osa: õlu 3 Bz$ ja odavaim vein 10 Bz$ (Üks belize dolllar miski 6 krooni kanti on). Unbelizable, ma ütlen. Kurb. Kõiki kohalike toidupoode peavad hiinlased, täielik monopol paistab neil siin olema. Internet on roppu kallis, miski 8-10 Bz$ tahetakse tunnist. Pentsikult käitub kohalik telefonikompanii, kes blokeerib kõik skype ja muud analoogsed ühendused. Vahel saad paar minutit rääkida, vahel ei sedagi. Ja see on siin täiesti ametlik poliitika. Nigu väike Hiina, raisk.

Placencias veel selline tore asi oli, et ühel hommikul koputati uksele ning kõlas: "Passikontroll!" Nii kõlaski- passikontroll. Mul võttis mõni sekund aega, et pärale jõuaks. Eestlased kurat. Muhe keskealine paarike Leo ja Epp. Puhtjuhuslikult samas hotellis kus meiegi. Ikka kohtab eestlasi siinkandis. Viimati Tulumis, mõni nädal tagasi. Epp ja Leo kah juba novembrist saadik mööda Mehhikot ringi lasevad ja edasi Guatemalasse. Paar õhtut istusime rõdul ning vahetasime reiskogemusi, siis liikusime meie edasi San Ignasio poole.

Mehhikos ma kirusin kohaliku bussiliiklust, tagantjärgi mõeldes väga luks oli. Siinkandis liiklus ainult kanabussidega käibki. Täpsemalt siis vana koolibussidega. Otsesel kanadega koos veel ei ole sõitnud, siiani kookospähklite, kalakastide ja imetavate emade vahel ringi loksunud.

San Ignasio on igati meeldiv linnake Guatemala piiri ääres. Põhiliseks sissetulekuallikaks turismindus, kuid vähemalt praegusel ajal ei saa liigse turistide rohkuse üle siin kurta. Tegime oma eelarvesse kena augu, külastades Actun Tunichil Muknal-i koopaid. See hiigelsuur koobaste süsteem on iidne maiade pühapaik ja ohverdamiskoht. Omapäi sinna seetõttu sisse ei lasta, ainuke võimalus giidiga minna on. Tuur küll meiesugustele rottidele hirmkallis on, kuid tahtsime neid ikkagi näha (ennekõike mina ilmselt). Võib öelda, et lõppkokkuvõttes oli raha väärt küll. Miski 3-4 tundi kooserdasime ja ujusime mööda koopaid ringi. See rohkem nagu maaalune jõgi ongi, valdava osa ajast kahlad vees. Koopad olid vinged, täis kauneid stalakmiide, stalaktiide ja muid tilkuvaid kivasid. Ohtral vedeleb potte ja ohverdusnõusid, nii nagu nad kunagi sinna jäänud on, pealuid, ka üks päris terve skelett. Välja tulles tundus koopas oldud aeg muidugi üürike, omaette seal päevade kaupa kooserdades oleks muidugi hoopis teine fiiling aga kahjuks ei ole võimalust. Ka giid ütles, et tema on tervest koobastikust läbi käinud võibolla kümnendiku, käikude rägastik ikka tohutu on seal. Täitsa vinge värk.

Ükspäev kõrtsis üritasime leida miskit farmi vms, kus toidu ja peavarju eest vähe aega veeta. Kohalike käest uurimine lõppes sellega, et peatusime oleme ühe kohaliku giidi tagahoovis, vanal hakkas meist ilmselt kahju ilmselt, ega meiesugused näljarotid ju kaua hotellis vastu ei pea. Miskit töövärki me kahjuks siin siiski ei leidnud, otsustasime Guatemalasse edasi liikuda. Niipalju siis Belizest. Aga mul on tunne, et ma tulen siia kunagi veel tagasi. Siis kui vana ja rikas olen. Väga mõnus maa on. Jeah, man.