Kanabussiralli

Jõuame rannikule. Taaskohtume Mr. Tikasega. Tutvume pärismaalaste riitustega. Leedi Ristimets võetakse suguharu liikmeks. Tähistame Mr. Tikase sünnipäeva, kuid jääme ellu. Sattume merehätta, kuid jääme ellu. Liigume edasi teise suguharu maadele. Jõuame mahajäetud linnakesse. Pärismaalased on väga sõbralikud, kuid verejanulised.

Kuna Atitlan-i järv jätkuvalt oma võlusid meie eest udu sisse peitis, istusime bussi ning põrutasime ookeani äärde. Põrutasime on küll pisut liialdav tegusõna siinkandis. Kanabussid ainult linnast linna liiguvad, valdav osa ajast kulub otsingutele, kust väljub buss järgmisesse linnakesse. Üks keskne bussijaam linnas oleks ju jama. San Pedrost rannikule jõudmiseks kulus näiteks terve päev, mis sisaldas endas kahte paadisõitu ning viis erinevat bussi. Läbitud vahemaa linnulennult ehk pisut üle 100 kilomeetri. Igatahes, kohale me sinna jõudsime. Päev hiljem laekus kohale ka Tikas.

Monterrico nimeline külake on lämbelt palav guatemalaalaste meelis nädalalõpuveetmispaik, keset soid ning mangroovimetsi. Musta liivaga rand on ilus, kuid keskpäeval seal paljajalu ei kõnni. Paar esimest sammu muutuvad kiireks hüplemiseks. Nagu konn tulisel plekkkatusel. Lained ujumiseks liiga suured ning tugevad on, seeest pakub lusti veepiirli lainetes ja lainete eest ja lainete all karglemine. Kuniks laine sind ookeani pole tirinud.

Kuna sattusime sinna reedesel päeval, saime jälgida ja osaleda nädalavahetuses guatemala moodi. Ega ta nädalavahetusest eesti moodi suurt ei erine, ainult rämpsu ja saasta jääb kordades rohkem maha. Ka diskol käisime koos kohalikega. Küll seal oli Liinal lööki, tantsitas terve perekonna läbi alates vanaisast ja lõpetades pojapojaga. Ilmselt õhtuti perekonnaringis meenutatakse seda veel kaua, kuidas Valge Naisega tantsu sai löödud. Kui olime nädalavahetusest juba enamvähem toibunud, tuli Tikasel meelde, et tal justkui sünnipäev oleks. Kuna selleks ajaks oli valdav osa kohalike turiste külakese taas hüljanud, saime sündmust vääriliselt tähistada praktiliselt privaatses rannas lainetes kookospähkliga veepalli mängides, privaatsel hotelliterrassil privaatselt suurtes kogustes rummi tarbides ning privaatses hotellibasseinis vedeledes. Jaa, Guatemalas saavad isegi meiesugused rottturistid endale basseiniga hotelli lubada. Igatahes, oli selle kõige tulemuseks hommikul jälle kole peavalu. Kuigi ilmselgelt ei olnud see kõige parem päev reisimiseks, liikus Tikas tagasi Antiguasse ning meie sättisime end El Salvadori poole.

Olime valmis järjekordseks kanabussiralliks ning meil ei tulnud pettuda. Alustuseks otsustas otsad anda paat, millega Monterricost lahkusime. Külake on ainult paadiga ligipääsetav, miskite kanalite kaudu. Mootor tegi plumps ning lõpetas koostöö paadijuhiga, kes paarikümne reisija hukkamõistva pilgu all seda närviliselt toksis ning sorkis. Mõtisklesin omaette, kas keedan esimesena supiks saapatallad või püksirihma, kui vanamees miskist trossist taipas tõmmata, mispeale mootor ilusti käima läks ning me merehädast eluga pääsesime. Päras mitmeid busse jõudsime pimeduse hakul El Salvadori piiri äärde, mille ületamine läks libedalt. Aga edasi ei läinud enam üldse libedalt. Selgus üsna mitmeid miinuseid, milledest märkimisväärseimad olid ehk: 
- on pime.
- enam ei liigu ühtegi bussi.
- piirilinn on igavene kole urgas, kus pole isegi tänavavalgustust.
- seal on ainult üks hotell, mille eest nõutakse roppu raha.
- kuna olime hoidunud guatemala poole peal raha välja võtmast, ei ole meil praktiliselt üldse raha.
- linnakeses pole ühtegi pangaautomaati.
- kõik on persses.
Plusspoolele võis kanda, et:
+ elsalvadorlased üks äärmiselt sõbralik ning abivalmis ja jutukas tõug on. Võivad sulle viis minutit rääkida sellest, kuidas viimane buss läinud on ja enne hommikut uut ei tule. Ja midagi veel ehk. Millest meil aga sel hetkel sittagi kasu polnud, sest meie hispaaniakeelne sõnavara siiani kahepeale kokku ehk vaid kurttumma omast parem on. Lõpuks selgus, et teiselpool piiri, Guatemala poolel, on siiski üks pangaautomaat. Kaks järgnevat piiriületust sujusid taas libedalt, mille tagajärjeks oli mõningane tagavara äärmiselt sita kursiga hangitud USA dollareid, mis El Salvadoris käibelolevaks rahaks on. Seejärel selgus puhtjuhuslikult, et kuskilt nurga tagant läheb collectivo Santa Ana-se, mis meie sihtmärgiks oli. Midagi meie marsruuttakso taolist siis. Ilmselt seda kõik kohalikud ka seletasid meile usinalt, aga ega me selles aru ei saanud ju. Muidugi, kui sul ei ole bussi vaja, siis bussijuhid ja nende abilised röögivad endal või naba paigast, vahetpidamata bussi sihtkohta teavitades. Aga kui hädast vajad sõiduvahendit, siis kükitab see vaikselt kuskil nurga taga ja ei tee piuksugi.

Santa Ana-t kiidetakse reisijuhtides üheks El Salvadori  ilusaimaks linnaks, tegelikkuses ta paras peldik on. Suvaline kesk-ameerika linn. Ma kujutan ette, et tõlkes see võibki Püha Perset vms tähendada. Eelneva info kohaselt kartsime Salvadori teistest ümberkaudsetest riikidest oluliselt kallima olema, õnneks on hinnad suht normaalsed. Õlu 0,7$, odavaim vein 3$. Rahaühikuks siin siis, nagu juba öeldud, USA dollar on. Odavaima hotellitoa 5-10$ eest nägu saab. Hotellidega on siin küll üsna nigel lugu, esiteks neid ei ole eriti palju, teiseks siinkandis valdavalt on kõik odavamad tunnihotellid. Litsid mehed need El Salvadori omad. Täna hommikul tekkis segadus hotelli hinna üle. Eile küsisime, palju öö maksab kahele. Hinnaks öeldi 10,5 $. Täna hommikul, tahtes pikendada veel üheks ööks, küsiti 18,5$. Pärast mõningast mõttevahetust selgus, et öö maksab küll 10,5 aga päev 8 dollarit. Iseenesest polegi väga ebaloogiline ju...

Aga kohutavalt suhtlemisaldid on kohalikud küll. Lausa väsitavalt. Esimesel päeval Santa Ana peal ringi jalutades leidsime vist poole tunni jooksul endale kaks sõpra, kes meid kas kohe või õhtuks õlut jooma üritasid kutsuda. Tüüpidel jumalast suva, kas me saame nende keelest aru või miskit vastu oskame lamiseda, nemad vadistaks gringodega rõõmsalt tundide kaupa. Leidsime siiski viisaka vabanduse vennastumisest loobumiseks, asotsiaalsed nagu me oleme. Kummalisel kombel oli mõlema näol tegu jäätisemüüjatega. Edaspidi pöörasime jäätisemüüja kellukese helinat kuuldes ümber nurga. Siin on väga keeruline õppida usaldama keda võimalik ja kahtlustama keda vajalik. Harjumuspärases suhtluskeskkonnas on see lihtsam. Aga tänaval üritab alatihti keegi suga juttu alustada, pakub abi või tunneb huvi kas gringodel ikka ok on. Täna kohtasime kohvikut mingit kohaliku ärimeest, kes Eesti kohta üht-teist teadis, kuna eestlastega palju äri pidavat ajama. Mida täpsemalt, ei selgunud. Kohatud onku ka inglise keelt rääkis, muidu siin eriti inglise keele oskajaid eriti ei kohta. Erinevalt Guatemalast, kus päris palju neid oli.

Pindalalt on El Salvador Kesk-Ameerika väikseim riik, Eestist väiksem. Seevastu inimesi on siia elama ära mahutatud koguni pea seitse miljonit. Seetõttu eriti maakohta ei näe bussiga ringi sõites, seniste muljet kohaselt tundubki kogu riik üks suurema või väiksema tihedusega asula olema. El Salvadori Kesk-Ameerika riikidest ohtlikemaks peetakse, iseäranis pealinna, kus mõrvade arv saja tuhande elaniku kohta suurim maailmas on. Seni ei ole oma panust statistikasse õnnestunud anda. Püssimehi on tänavatel veelgi rohkem, kui Guatemalas, kui see võimalik on.

Nüüd oleme mõned päevad pealinnas, San Salvadoris peatunud. Ei ole ka see suurem asi linn. Kesklinn on üks tervenisti üks kole ja räpane turg, rikkad äärelinnad proovivad võimalikult ameerikalikud olla.

Eriti kaua El Salvadoris enam ilmselt ei peatu, plaanime paari päeva pärast Hondurasesse edasi liikuda. Järgmised muljed siis juba ilmselt sealt.