El gringo

Mõningad ülestähendused üle paari nädala jälle.

Mexico Cityst liigutasime end rannikule Puerto Escondido nimelisse linnakesse. See osutus vägagi rahuldustpakkuvaks kohaks. Kuigi valdavalt surfi ja turismikoht, praegusel ajal üsna vaikne ning rahulik. Hinnad hämmastavalt mõistlikud. Mõned üksikud surfarid ja seljakotiga rähmakad tänavatel ning rannas. Koht kus olla ongi mõistagi rand. Maailma parimate surfikohtate hulka loetuna on siin märkimisväärseimad asjad muidugi lained. Päris muhe on põlvesügavuses vees 2-3 meetri kõrguste lainete all mulistada. Pisut valulik kah muidugi, eriti kui sind täislaksuga vastu põhja lüüakse, nagu kogesin. Esimese päeva tulemuseks oli kolm punanahalist el gringot. Meile Liinaga oli see üsna ootamatu, kuna mõned kuud ju ikka saanud päikest. Edaspidi oskasime varjus püsida. Igatahes tegelesime seal mõned päevad lainetes hulpimise ning võrkkiiges vedelemise oskuse lihvimisega. Selles me oleme head.  Ma ei olnudki siiani proovinud seda klassikalist turistijooki, mida kõrrega kookospähklist juuakse. Minu heameeleks kujutas see endast kookospähklit, mis oli sulaselget viina täis valatud. Milline nauding on kolmekümnekraadises palavuses võrkkiiges lesida ja head külma viina luristada. Eksole. Mehhiko turismiametile peab tehtud töö eest järjekordselt tunnustust avaldada. Meie rõõmuks olid palgatud delfiinid, kes ookeanis karjakaupa veest välja kargasid, ka üks kanalisatsioonikaevukaane suurune kilpkonn oli pandud ööpimeduses rannas ringi kooserdama.

Neljandal päeval otsustasime, et oleme võrkkiige kasutamises ei ole meil enam miskit juurde õppida ning siin on ikka rõvedalt palav, tuleb mägedesse jahedasse sõita. Sihtkohaks sai valitud San Christobali nimeline mägilinn.

San Christobali kiidetakse nii reisijuhtides kui rahvasuus. Kuna veetsime seal ainult poolteist päeva, ei julge väga vastu vaielda sellele kiidulaulule, kuid miskit erilist muljet sealt küll ei jäänud. Bussijaama jõudes jagatakse juba bussis hoiatussedeleid, et ära usalda võõraid, ära liigu pimedas jne. Sama jutt bussijaama kõlarites ja linnas mitmetel siltidel. Tänavamüüjad oluliselt tüütumad ja agressiivsemad kui mujal olen kohanud. Tänavatel hordidena turiste. Põhiteema vist tundubki olema seal tuurid ümberkaudsetesse indiaaniküladesse. Saad hobuse seljast või autoaknast vaadata inimesi oma igapäevaste toimetuste juures. Siuke mõnus värk, nigu loomaaed. "Nää, üks sügab ennast." Ei tea, võibolla on lahe. Jäi proovimata. Otsustasin selle asemel tegeleda kerge, juba paar päeva enesest märku andnud hambavaluga. Määrasin endale kummelitee ja kohaliku puskari ravikuuri. Ma tean, et olen seda juba kiitnud, aga see on ikka sigaodav siin. Puskar siis. 6 peesot ja 44 senti oli poolene pudel. Tükike suhkruroogu kah veel pudelipõhjas vedelemas, et nagu peenem oleks või nii. Pärast mõningaid raviprotseduure hakkasid tüdrukud mulle vihjama, et ma nagu näen pisut tobe välja, lakku täis ja kummelitee paki nöör hammaste vahelt välja tolgendamas. Krt, mul olid meditsiinilised näidustused. Kurb, et mõned ei oska vahet teha joomarlusel ja rahvameditsiinil. Pean silmas siinkohal siis tüdrukuid silmas muidugi, mitte ennast. Õhtul läksime kõrtsi, et kohaliku kultuurieluga tutvust teha. Ma oleks veel äärepealt lolli peaga minemata jätnud, ravimeetmed olid pisut uniseks teinud. Kuradi hea et ikkagi läksin. Täieti kogemata sain reisi parima muusikaelamuse osaliseks. Kõrtsis mängis kohalik bänd nimega Fraktal. Vaatamata tobedale nimele on tegu ühe väga hea asjaga. Kuulake teie kah: http://www.myspace.com/fraktalmexico. Kindlalt lahedaimate kontsertide seas, kuhu sattund olen. Kuna meil hetkel vähe forsseeritum programm oli, loksusime järgmine päev juba edasi, Palenquesse varemeid vaatama.

Mägiteed just erilise sirgjoonelisusega silma ei paista. Enamuse ajast on buss sõidusuunaga risti. Sõiduk rapub ning teeb häält, nagu atmosfääri tihedamaid kihte läbiv kosmosesüstik. Magajatel kõiguvad pead küljelt-küljele kui langetõvehoos kosmonautidel. Kohalikel sellised tingimused und ei sega, paistab. Mina ärkan iga kord, kui mind tooli pealt maha paisatakse või peaga vastu klaasi lüüakse. Unise näoga bussikardinate vahelt piiludes avastan end ehmatusega kuristiku serval rippumas. Esitulede valguses on bussi külje alt näha vaid mõnikümmend sentimeetrit asfalti, mõned rohututid ning seejärel algab pime kuristik. Tõmban kiiresti kardinad ette ning otsustan et puudel, majadel ja muudel sedasorti asjadel, mis tavapäraselt teeääres kasvavad, oleks parem tagasi oma kohust täitmas olla, kui ma järgmine kord ärkan. Nende õnneks nii ka läheb.

Tõsiste tagajärgedega bussiõnnetusse sattusime hoopis paar ööd hiljem. Käänaku peal riivas vastutuleva rekka nurk üliõrnalt bussi esiotsa. Kuna kiirused hetkel väga väiksed olid, siis ainukeseks tagajärjeks väike ämblik bussi esiklaasis, isegi miskit mõlki mitte. Bussijuhile sellest piisas, kõlas solvunud röögatus ning kitsal rajal tehti praktiliselt momentaalselt kannakas. Algas filmilik tagaajamine mööda käänulisi mägiteid, mis kulmineerus rekka teeserva surumise ning peatumasundimisega. Momentaalselt olid kõik kohalikud meeskodanikud püsti karanud ning elava vadina saatel bussist välja valgunud. Minu pettumuseks verevalamiseks siiski ei läinud. Läks hoopis molutamiseks. Juhid vestlesid sõbralikult üksteisele aegajalt õlale patsutades. Aeg möödus. Kui bussile hääled uuesti sisse pandi, läks sõit üllatuseks vastassuunas esialgsele. Pooletunnised pausid aegajalt, ka rekka jõlkus meil esialgu sabas ning pausitas koos meiega. Oletasime et ju siis oodatakse politseid. Mõne aja pärast tõmbas rekka jee, meie kahjuks mitte. Loksusime hoopis miskisse väiksesse bussijaama ja bussijuht lippas ootesaali jalgpalli vaatama. Närisime arusaamatute nägudega kruusaplatsil võikut ning lootsime, et kohe tuleb politsei või vahetusbuss vms. Optimistid. Vahetusbuss tuli alles pärast viietunnist ootamist. Arvestades et siin hulganisti sõidukeid on, millel sugugi täiskomplekti tulesid või rattaid all pole, on küll väga imelik, et see väike ämblik bussi sõidukõlbmatuks muutis. Ilmselgelt tahtis bussijuht lihtsalt jalgpalli vaadata.

Palenque linn ise miskit erilist ei kujuta, tavaline Mehhiko linnake. Vaatamas käiakse seal läheduses asuvaid varemeid. Need pisut lahedamad olid isegi, kui Teotihuacanis. Lisaks keskel asuvate suuremate püramiididele, mis liialt korrastatult mõjuvad varemete kohta, on neid ümbritsevas džunglis hulganisti korrastamata ja autentsemalt mõjuvamaid varemeid, kaetud liaanide ning hiigelsuurte puudega.

Selle aja peale olime hakanud taas rannast puudust tundma, rahutud, nagu me oleme, mistõttu järgmiseks sihtkohaks Tulum valitud sai. See ikka tülgastav turistikoht on. Ma ei taha teada, mis teised, veel populaarsemad, Yucatani poolsaare linnad endast kujutavad. Koledad hinnad ja hordide kaupa koledaid euroopa pensionäre. Lausa nii hirmus turistikoht, et isegi kolm eestlast jalutasid meile ükspäev vastu. Ainukesed kaks head asja olid seal leeguanid, keda pea samapalju ringi loivab kui turiste, ning rand.  See seal ikka tõesti bueno on. Mägede kaupa valget liiva ning orgude kaupa türkiissinist vett. Liiv paraku paljudes kohtades cockacola pudelite ja muu rämpsuga pooleks. Järjekordsed varemed otse ookeani kaldal. Varemetest hakkab juba siiber saama, otsustasime, et need viimaseks jäävad.

Mehhiko naised on karmid. Peatusime hostelis, mille viimaseid päevi lapseootel perenaine päevad läbi ringi tatsas, suits suunurgas. Õhtu enne meie lahkumist kooserdas veel kesköö paiku ringi ja mögises kõigi kallal. Järgmise hommikusöögi ajal vedeles mutt irvitades hoovis, suits ees, ainus mis muutunud oli kõht. Möödaminnes sünnitati laps ära, pandi järgmine suits ette ja mindi hommikusööki valmistama. Respekt. Niisiis, vedelesime mõned päevad rannas ning siis oligi juba kahjuks aega Liisiga hüvasti jätta. Keegi peab ju tööd kah tegema, eksole. Liis liikus Cancuni poole, et lennukile istuda ning meie piirilinna Chetumali, kust me homme ilmselt Belizesse lähme. Niipalju siis Mehhikost.

Niipalju kah veel, et me ikkagi ei võitnud loteriiga. Ebaloogiline, minuarust. Miljonäri minust niisiis ei saanud. Peab kojameheks hakkama. Istung jätkub, härrad vannutatud mehed. Istung jätkub.

Mexico City

Järjekordselt pean nentima, et väga harva siia midagi viimasel ajal sehkendama juhtun. Ega eriti millestki väga kirjutada kah pole, viimased nädalad Mexico Citys ja selle ümbruskonnas ringi vedelenud. Mõni nädal tagasi saime siin kokku Liinaga, kes end San Franciscost kohale oli lennutanud. Eile õhtul liitus seltskonnaga paariks nädalaks Liina sõbranna Liis.

Kaarti pealt vaadates on Mexico City ilgelt mölakas linn. Kõik teavad, et see on üks maailma suurimaid linnu. Miski 20 miljonit koonu tuleb ära. Ise mööda Mexico tänavaid lonkides erilist suurlinna tunnet ei tekki. Kesklinn on hajutatud mitme linnaosa vahel, siukest päris cityt nagu polegi. Inimesi ja autosid sõelub muidugi tohutult, eriti nädalavahetustel. Erilise mehhikopärasusega ta silma ei paista, eks tänapäeval ole suurlinnad miskil määral kõik ühte nägu. Paljud kiruvad ja peavad rõvedaks seda linna, minuarust kõige hullem polegi, on hullemaid kohti. On siin toredamaid ja koledamaid piirkondi. Esimesed päevad veetsime Coyocani nimelises linnaosas, see on väga muhe kant. Siuke kena koloniaalne linnake, puhas ja rahulik.

Vaadata ja ringi lonkida on siin omajagu. A vaat kui lonkides kogemata turu peale sattud, siis on jama. Ükspäev lonkisime pool päeva mööda turgu, enne kui sealt välja pääsesime. Üsna lootusetu tunne tuli juba peale, mitukümmend kvartalit järjest tänavamüüjaid, üsna kurnav teekond. Õnneks nad siin eriti agressiivselt oma kaupa ei paku ja tingida ei ürita. Teinekord jälle sattusime miskile emoturule, järjekordselt kvartalite kaupa kõikvõimalike noorte subkultuuride juurde käivat atribuutikat ja hordide kaupa toredaid identiteedikriisis noori, peast ja muudest kehaosadest läbilöödud neetide kogumass võimeline tekitama hälbeid magnetpooluste asukohtades. Sinna emoturule me sattusime tegelikult kogemata, otsisime kohaliku suurt raamatukogu. Nimetatud asutuse nurga taga nad oma laata pidasid. A José Vasconcelos-e raamatukogu on küll väga peen ehitis. Tohutu suur kuid väga hea atmosfääriga. Mai tea küll arhitektuurist eriti midagi, kuid minuarust väga hea näide tänapäevasest ehituskunstist. Kes on näinud sellist filmi nagu The Cube peaks seal end üsna koduselt tundma.

Et turistilinnuke kirja saada, käisime muidugi Teotihuacanis püramiide ja varemeid vaatamas. Iseenesest muidugi lahe koht, aga nagu varemete puhul kombeks, pildi peal näevad paremad ja huvitavamad välja. Suur ja palju kive oli küll loomulikult. Imekspandav on ikka vanaaja inimeste tahtmine hirmsal kompel kivasid ühte kohta kokku tassida. Ju neil liiga lihtne elu oli siis. A nüüd muidugi turistidel hea vaadata. Kasu kah ikka miskit neist vanaaja inimestest. Ei tolgendanud niisama siin maamuna peal.

Kui lonkimisest jalad ära väsivad, on abiks metroo mis siin absurdselt odav on- kaks peesot sõit. Tipptunni ajal ei ole see muidugi eriti hea mõte. Mehhiklaste tõekspidamine metroorongi mahutavuse kohta on sarnane kassi omale- kui juba pea rongi sisse mahub, mahub kere kah. Ronge tuleb küll iga paari minuti tagant, kuid tipptunni ajal on tähtsamad liinid ikka ekstreemselt ülerahvastatud. Ilmsel see on ka üks põhjusi, miks õhtusel ajal iga rongi kolm esimest vagunit naiste ja laste päralt on. Politseionkel seisab perroonil ja jagab mehed vasakule ja naised paremale, nagu bussijuht metsapeatuse ajal.

Politsei on üldse omaette teema Mehhikos. Vahel tundub, et kümnendik rahvastikust korrakaitsejõududes töötab. Niipalju politseinike kui Mexico City tänavatel ja metroodes pole mina veel mujal kuskil näinud. Valdav osa neist relvastatud automaatide ja aukartustäratava suurusega pumppüssidega. Kui sust sõidab mööda kastiautotäis kuulivestides politseinike, relvad igas suunas välja turritamas, tekkib tahestahtmata tunne, et kuskil miskit toimub. Või märkad tänavaääres passimas politsei jeepi, katusel kuulipilduja. Lisaks peab politsei heaks tavaks kogu aeg vilkuritega sõita. Kogu see korrakaitsjate rohkus võiks ju nagu vähe turvatunnet tekitada, eksole. Paraku pigem ebakindlust sellised pildid tekitavad, eriti kui tänaval näiteks longib vastu siuke töllpolitseinik, käsi taskus, suits suunurgas, näpp sõna otseses mõttes automaadipäästikul. Hea et õllepudelit veel käes ei ole. See viimane küll õnneks üsna harv vaatepilt on, vähemalt Mexico Citys valdav osa politseinike üsna viisakad ja väga uhkes vormis.

Eile õhtul jõime kolmekesi hotelli kõrval pargis õlut, kui nurga tagant politseinik välja tatsas. Siin kah vist avalikus kohas õlle joomine üsna taunitav on. Kuna politseinik väga sihikindlalt otse meie poole sammus, siis ilmselt keegi oli helistanud ja kurtnud meie tegevuse üle, kuigi me end väga vaikselt ja viisakalt ülal pidasime. Politseionkel meile pika hispaaniakeelse loengu pidas, seejärel mõned telefonikõned, veel pisut arusaamatut juttu. Ainukesed sõnad, mis tuttavad kostusid- turisto ja comisaro. Lõpuks tehti meile käemärkidega selgeks, et oma õlled lõpuni jooks ja temaga läheks. Liisi, kes oma õllega piisavalt kiiresti hakkama ei saanud, õlu torgati talle kampsunitaskusse. Lonkisime rumalate nägudega politseiniku kannul järgmise tänavanurgani, kus meile üllatuseks meile lehvitati ja kenasti head õhtut sooviti. Ilmselt ei viitsind ta meiesuguste umbkeelsete turistodega jännata ja meid comisaro juurde tirida, kuid pidi õelale helistajale, kes kindlasti kuskilt aknast vahejuhtumit jälgis, demonstreerima oma valmidust võitlemaks kriminogeense elemendiga. Jee, breaking the law.

Nädalapäevad tagasi käisime El Rosario nimelises külakeses, mõnisada kilomeetrit Mexico Cityst. Novembrist märtsini kogunevad sinna talvituma ca 150 miljonit libllikat USA-st ja Kanadast. Ronisime ilusti hommikul vara mäetippu, nagu soovitatud oli. Ilm oli ilus, mets oli ilus, ainukesed, kellest puudust oli, olid liblikad. Lonkisime vähe aega mossis nägudega ringi ja leppisime tõsiasjaga, et oleme järjekordselt valel ajal vales kohas. Suure otsimise peale leidsime põõsa küljest ühe tukkuva liblika. Mis teha, ju ta 149999999 suguvenda siis parema kuurordi leidnud on kuskil. Viskasime aasa peale pikali ja vedelesime pettunult paar tundi päikse käes. Miski hetk kuulsin läbi poolune Liinat mainimas, et metsa poolt ikka aegajalt tuleb mõni liblikas. Otsustasime enne äraminekut asja vähe uurima minna. Ja seal nad olidki. Lausa mitukümmend tükki lendas ringi. Viie minuti pärast mitusada. Veel viie minuti pärast lendasid meie ümber miljonid liblikad. Õhk oli oranž. Kirjeldamatult sürrealistlik vaatepilt. Üsna uus kogemus on teada saada mis häält lennates teevad miljonid liblikad. Täpselt üle lugeda ei õnnestunud, nad nimelt siblisid ja lendasid pidevalt ringi. Korda ei mingisugust. Või näha, kuidas puude oksad on liblikatest sõna otseses mõttes lookas. Üks ütlemata mõnus pärastlõuna päikese ja liblikate käes vedelemiseks. Ja päiksepiste saamiseks, nagu õhtul selgus. Turistid, eksole.

Hiljem, mäenõlva mööda alla jalutades jalutasime läbi maaliliste külade. Vastu tuleb talumees eesliga, kel kaks autokoormatäit õlgi selja laotud. Talumees lehvitab rõõmsalt. Eesel on miskil põhjusel pisut mossis, niipalju, kui teda õlekuhjast näha on. Käänakul haagib end sappa kümmekond jõnglast, kes senikaua heledahäälselt senjoriitadest ja amigodest laulavad, kuni mõned peesod saavad. Järgmisel mäenõlval jälle mõtlikult rohtunäriv eesel, seekord ilma koormata, ja ilmselt seetõttu oluliselt suhtlemisaltim. Teeb eeslile iseloomulike hääli. Ilmselt naerab gringode üle. Tunned end nagu lõunaameerika külaelust rääkivates filmides. Ju nad kah neid filme näinud on siis ja neist õppust võtnud. Või on siin Mehhiko turismiameti käsi mängus.

Kui mainitud päiksepiste välja arvata, oleme kohaliku eluga üsna kohanenud. Jalapeno näiteks tundub juba üsna mahe kaunake, mida iga toidu kõrvale kasutada kannatab. A vaat seda ma neile ei andesta, et nad iga toidu sisse herneid toppida tavatsevad. Kui ma kunagi keele paremini suhu saan, peaks neile selle kohta märkuse tegema. Senikaua- sin cicharo. Ükspäev miski vana pidas mind turul juba kohalikuks, uuridest mult sokkide hinda, millede leti kõrval ma suitsetasin. Mõni aeg veel ja siis ma suudan juba mõnele oma vanad sokid maha parseldada. Kaalun nilbete vuntside kasvatamist ning juuste mustaks värvimist ja liitri juuksegeeli pähe määrimist. Kasvuga peaks kah midagi tegema, mehhiklased ei ole just maailma pikim rahvus maailmas. Väga egoistlikul moel seavad nad kõik ümbritseva oma kasvu järgi, mille tagajärjel ma alatihti pead ära löön, turulettidest möödudes nende kohale riputatud naistepesusse peadpidi takerdun ja jalad üle voodi serva rippus magan. Nats ebamugav.

Paar päeva tagasi ostsime Liinaga kahepeale loteriipileti. Kaksteist ja pool miljonit peesot on peavõit. Homme on loosimine. Raha on samahästi kui taskus. Seejärel veetsime päevakese linnapeal ringi vedeledes ja vaeseid inimesi vaadates. Vaesed on ikka vastikud. Et neid kõige suuremaid näljarotte näha, sõitsime spetsiaalselt ülikoolilinnakusse. Haletsusväärne. Pärast ostsime tudengikohvikust kahepeale hamburgeri. Seal oli hea odav. Ma mõtlen, et kui raha käte saame, siis ostan enda osa eest Mexico ära ja toon koju suveniiriks. Šampooni peaks kah ostma. Liina lubas enda osa eest päikseprillid osta. Ent kell on 3:36.