Mexico City

Järjekordselt pean nentima, et väga harva siia midagi viimasel ajal sehkendama juhtun. Ega eriti millestki väga kirjutada kah pole, viimased nädalad Mexico Citys ja selle ümbruskonnas ringi vedelenud. Mõni nädal tagasi saime siin kokku Liinaga, kes end San Franciscost kohale oli lennutanud. Eile õhtul liitus seltskonnaga paariks nädalaks Liina sõbranna Liis.

Kaarti pealt vaadates on Mexico City ilgelt mölakas linn. Kõik teavad, et see on üks maailma suurimaid linnu. Miski 20 miljonit koonu tuleb ära. Ise mööda Mexico tänavaid lonkides erilist suurlinna tunnet ei tekki. Kesklinn on hajutatud mitme linnaosa vahel, siukest päris cityt nagu polegi. Inimesi ja autosid sõelub muidugi tohutult, eriti nädalavahetustel. Erilise mehhikopärasusega ta silma ei paista, eks tänapäeval ole suurlinnad miskil määral kõik ühte nägu. Paljud kiruvad ja peavad rõvedaks seda linna, minuarust kõige hullem polegi, on hullemaid kohti. On siin toredamaid ja koledamaid piirkondi. Esimesed päevad veetsime Coyocani nimelises linnaosas, see on väga muhe kant. Siuke kena koloniaalne linnake, puhas ja rahulik.

Vaadata ja ringi lonkida on siin omajagu. A vaat kui lonkides kogemata turu peale sattud, siis on jama. Ükspäev lonkisime pool päeva mööda turgu, enne kui sealt välja pääsesime. Üsna lootusetu tunne tuli juba peale, mitukümmend kvartalit järjest tänavamüüjaid, üsna kurnav teekond. Õnneks nad siin eriti agressiivselt oma kaupa ei paku ja tingida ei ürita. Teinekord jälle sattusime miskile emoturule, järjekordselt kvartalite kaupa kõikvõimalike noorte subkultuuride juurde käivat atribuutikat ja hordide kaupa toredaid identiteedikriisis noori, peast ja muudest kehaosadest läbilöödud neetide kogumass võimeline tekitama hälbeid magnetpooluste asukohtades. Sinna emoturule me sattusime tegelikult kogemata, otsisime kohaliku suurt raamatukogu. Nimetatud asutuse nurga taga nad oma laata pidasid. A José Vasconcelos-e raamatukogu on küll väga peen ehitis. Tohutu suur kuid väga hea atmosfääriga. Mai tea küll arhitektuurist eriti midagi, kuid minuarust väga hea näide tänapäevasest ehituskunstist. Kes on näinud sellist filmi nagu The Cube peaks seal end üsna koduselt tundma.

Et turistilinnuke kirja saada, käisime muidugi Teotihuacanis püramiide ja varemeid vaatamas. Iseenesest muidugi lahe koht, aga nagu varemete puhul kombeks, pildi peal näevad paremad ja huvitavamad välja. Suur ja palju kive oli küll loomulikult. Imekspandav on ikka vanaaja inimeste tahtmine hirmsal kompel kivasid ühte kohta kokku tassida. Ju neil liiga lihtne elu oli siis. A nüüd muidugi turistidel hea vaadata. Kasu kah ikka miskit neist vanaaja inimestest. Ei tolgendanud niisama siin maamuna peal.

Kui lonkimisest jalad ära väsivad, on abiks metroo mis siin absurdselt odav on- kaks peesot sõit. Tipptunni ajal ei ole see muidugi eriti hea mõte. Mehhiklaste tõekspidamine metroorongi mahutavuse kohta on sarnane kassi omale- kui juba pea rongi sisse mahub, mahub kere kah. Ronge tuleb küll iga paari minuti tagant, kuid tipptunni ajal on tähtsamad liinid ikka ekstreemselt ülerahvastatud. Ilmsel see on ka üks põhjusi, miks õhtusel ajal iga rongi kolm esimest vagunit naiste ja laste päralt on. Politseionkel seisab perroonil ja jagab mehed vasakule ja naised paremale, nagu bussijuht metsapeatuse ajal.

Politsei on üldse omaette teema Mehhikos. Vahel tundub, et kümnendik rahvastikust korrakaitsejõududes töötab. Niipalju politseinike kui Mexico City tänavatel ja metroodes pole mina veel mujal kuskil näinud. Valdav osa neist relvastatud automaatide ja aukartustäratava suurusega pumppüssidega. Kui sust sõidab mööda kastiautotäis kuulivestides politseinike, relvad igas suunas välja turritamas, tekkib tahestahtmata tunne, et kuskil miskit toimub. Või märkad tänavaääres passimas politsei jeepi, katusel kuulipilduja. Lisaks peab politsei heaks tavaks kogu aeg vilkuritega sõita. Kogu see korrakaitsjate rohkus võiks ju nagu vähe turvatunnet tekitada, eksole. Paraku pigem ebakindlust sellised pildid tekitavad, eriti kui tänaval näiteks longib vastu siuke töllpolitseinik, käsi taskus, suits suunurgas, näpp sõna otseses mõttes automaadipäästikul. Hea et õllepudelit veel käes ei ole. See viimane küll õnneks üsna harv vaatepilt on, vähemalt Mexico Citys valdav osa politseinike üsna viisakad ja väga uhkes vormis.

Eile õhtul jõime kolmekesi hotelli kõrval pargis õlut, kui nurga tagant politseinik välja tatsas. Siin kah vist avalikus kohas õlle joomine üsna taunitav on. Kuna politseinik väga sihikindlalt otse meie poole sammus, siis ilmselt keegi oli helistanud ja kurtnud meie tegevuse üle, kuigi me end väga vaikselt ja viisakalt ülal pidasime. Politseionkel meile pika hispaaniakeelse loengu pidas, seejärel mõned telefonikõned, veel pisut arusaamatut juttu. Ainukesed sõnad, mis tuttavad kostusid- turisto ja comisaro. Lõpuks tehti meile käemärkidega selgeks, et oma õlled lõpuni jooks ja temaga läheks. Liisi, kes oma õllega piisavalt kiiresti hakkama ei saanud, õlu torgati talle kampsunitaskusse. Lonkisime rumalate nägudega politseiniku kannul järgmise tänavanurgani, kus meile üllatuseks meile lehvitati ja kenasti head õhtut sooviti. Ilmselt ei viitsind ta meiesuguste umbkeelsete turistodega jännata ja meid comisaro juurde tirida, kuid pidi õelale helistajale, kes kindlasti kuskilt aknast vahejuhtumit jälgis, demonstreerima oma valmidust võitlemaks kriminogeense elemendiga. Jee, breaking the law.

Nädalapäevad tagasi käisime El Rosario nimelises külakeses, mõnisada kilomeetrit Mexico Cityst. Novembrist märtsini kogunevad sinna talvituma ca 150 miljonit libllikat USA-st ja Kanadast. Ronisime ilusti hommikul vara mäetippu, nagu soovitatud oli. Ilm oli ilus, mets oli ilus, ainukesed, kellest puudust oli, olid liblikad. Lonkisime vähe aega mossis nägudega ringi ja leppisime tõsiasjaga, et oleme järjekordselt valel ajal vales kohas. Suure otsimise peale leidsime põõsa küljest ühe tukkuva liblika. Mis teha, ju ta 149999999 suguvenda siis parema kuurordi leidnud on kuskil. Viskasime aasa peale pikali ja vedelesime pettunult paar tundi päikse käes. Miski hetk kuulsin läbi poolune Liinat mainimas, et metsa poolt ikka aegajalt tuleb mõni liblikas. Otsustasime enne äraminekut asja vähe uurima minna. Ja seal nad olidki. Lausa mitukümmend tükki lendas ringi. Viie minuti pärast mitusada. Veel viie minuti pärast lendasid meie ümber miljonid liblikad. Õhk oli oranž. Kirjeldamatult sürrealistlik vaatepilt. Üsna uus kogemus on teada saada mis häält lennates teevad miljonid liblikad. Täpselt üle lugeda ei õnnestunud, nad nimelt siblisid ja lendasid pidevalt ringi. Korda ei mingisugust. Või näha, kuidas puude oksad on liblikatest sõna otseses mõttes lookas. Üks ütlemata mõnus pärastlõuna päikese ja liblikate käes vedelemiseks. Ja päiksepiste saamiseks, nagu õhtul selgus. Turistid, eksole.

Hiljem, mäenõlva mööda alla jalutades jalutasime läbi maaliliste külade. Vastu tuleb talumees eesliga, kel kaks autokoormatäit õlgi selja laotud. Talumees lehvitab rõõmsalt. Eesel on miskil põhjusel pisut mossis, niipalju, kui teda õlekuhjast näha on. Käänakul haagib end sappa kümmekond jõnglast, kes senikaua heledahäälselt senjoriitadest ja amigodest laulavad, kuni mõned peesod saavad. Järgmisel mäenõlval jälle mõtlikult rohtunäriv eesel, seekord ilma koormata, ja ilmselt seetõttu oluliselt suhtlemisaltim. Teeb eeslile iseloomulike hääli. Ilmselt naerab gringode üle. Tunned end nagu lõunaameerika külaelust rääkivates filmides. Ju nad kah neid filme näinud on siis ja neist õppust võtnud. Või on siin Mehhiko turismiameti käsi mängus.

Kui mainitud päiksepiste välja arvata, oleme kohaliku eluga üsna kohanenud. Jalapeno näiteks tundub juba üsna mahe kaunake, mida iga toidu kõrvale kasutada kannatab. A vaat seda ma neile ei andesta, et nad iga toidu sisse herneid toppida tavatsevad. Kui ma kunagi keele paremini suhu saan, peaks neile selle kohta märkuse tegema. Senikaua- sin cicharo. Ükspäev miski vana pidas mind turul juba kohalikuks, uuridest mult sokkide hinda, millede leti kõrval ma suitsetasin. Mõni aeg veel ja siis ma suudan juba mõnele oma vanad sokid maha parseldada. Kaalun nilbete vuntside kasvatamist ning juuste mustaks värvimist ja liitri juuksegeeli pähe määrimist. Kasvuga peaks kah midagi tegema, mehhiklased ei ole just maailma pikim rahvus maailmas. Väga egoistlikul moel seavad nad kõik ümbritseva oma kasvu järgi, mille tagajärjel ma alatihti pead ära löön, turulettidest möödudes nende kohale riputatud naistepesusse peadpidi takerdun ja jalad üle voodi serva rippus magan. Nats ebamugav.

Paar päeva tagasi ostsime Liinaga kahepeale loteriipileti. Kaksteist ja pool miljonit peesot on peavõit. Homme on loosimine. Raha on samahästi kui taskus. Seejärel veetsime päevakese linnapeal ringi vedeledes ja vaeseid inimesi vaadates. Vaesed on ikka vastikud. Et neid kõige suuremaid näljarotte näha, sõitsime spetsiaalselt ülikoolilinnakusse. Haletsusväärne. Pärast ostsime tudengikohvikust kahepeale hamburgeri. Seal oli hea odav. Ma mõtlen, et kui raha käte saame, siis ostan enda osa eest Mexico ära ja toon koju suveniiriks. Šampooni peaks kah ostma. Liina lubas enda osa eest päikseprillid osta. Ent kell on 3:36.