El gringo

Mõningad ülestähendused üle paari nädala jälle.

Mexico Cityst liigutasime end rannikule Puerto Escondido nimelisse linnakesse. See osutus vägagi rahuldustpakkuvaks kohaks. Kuigi valdavalt surfi ja turismikoht, praegusel ajal üsna vaikne ning rahulik. Hinnad hämmastavalt mõistlikud. Mõned üksikud surfarid ja seljakotiga rähmakad tänavatel ning rannas. Koht kus olla ongi mõistagi rand. Maailma parimate surfikohtate hulka loetuna on siin märkimisväärseimad asjad muidugi lained. Päris muhe on põlvesügavuses vees 2-3 meetri kõrguste lainete all mulistada. Pisut valulik kah muidugi, eriti kui sind täislaksuga vastu põhja lüüakse, nagu kogesin. Esimese päeva tulemuseks oli kolm punanahalist el gringot. Meile Liinaga oli see üsna ootamatu, kuna mõned kuud ju ikka saanud päikest. Edaspidi oskasime varjus püsida. Igatahes tegelesime seal mõned päevad lainetes hulpimise ning võrkkiiges vedelemise oskuse lihvimisega. Selles me oleme head.  Ma ei olnudki siiani proovinud seda klassikalist turistijooki, mida kõrrega kookospähklist juuakse. Minu heameeleks kujutas see endast kookospähklit, mis oli sulaselget viina täis valatud. Milline nauding on kolmekümnekraadises palavuses võrkkiiges lesida ja head külma viina luristada. Eksole. Mehhiko turismiametile peab tehtud töö eest järjekordselt tunnustust avaldada. Meie rõõmuks olid palgatud delfiinid, kes ookeanis karjakaupa veest välja kargasid, ka üks kanalisatsioonikaevukaane suurune kilpkonn oli pandud ööpimeduses rannas ringi kooserdama.

Neljandal päeval otsustasime, et oleme võrkkiige kasutamises ei ole meil enam miskit juurde õppida ning siin on ikka rõvedalt palav, tuleb mägedesse jahedasse sõita. Sihtkohaks sai valitud San Christobali nimeline mägilinn.

San Christobali kiidetakse nii reisijuhtides kui rahvasuus. Kuna veetsime seal ainult poolteist päeva, ei julge väga vastu vaielda sellele kiidulaulule, kuid miskit erilist muljet sealt küll ei jäänud. Bussijaama jõudes jagatakse juba bussis hoiatussedeleid, et ära usalda võõraid, ära liigu pimedas jne. Sama jutt bussijaama kõlarites ja linnas mitmetel siltidel. Tänavamüüjad oluliselt tüütumad ja agressiivsemad kui mujal olen kohanud. Tänavatel hordidena turiste. Põhiteema vist tundubki olema seal tuurid ümberkaudsetesse indiaaniküladesse. Saad hobuse seljast või autoaknast vaadata inimesi oma igapäevaste toimetuste juures. Siuke mõnus värk, nigu loomaaed. "Nää, üks sügab ennast." Ei tea, võibolla on lahe. Jäi proovimata. Otsustasin selle asemel tegeleda kerge, juba paar päeva enesest märku andnud hambavaluga. Määrasin endale kummelitee ja kohaliku puskari ravikuuri. Ma tean, et olen seda juba kiitnud, aga see on ikka sigaodav siin. Puskar siis. 6 peesot ja 44 senti oli poolene pudel. Tükike suhkruroogu kah veel pudelipõhjas vedelemas, et nagu peenem oleks või nii. Pärast mõningaid raviprotseduure hakkasid tüdrukud mulle vihjama, et ma nagu näen pisut tobe välja, lakku täis ja kummelitee paki nöör hammaste vahelt välja tolgendamas. Krt, mul olid meditsiinilised näidustused. Kurb, et mõned ei oska vahet teha joomarlusel ja rahvameditsiinil. Pean silmas siinkohal siis tüdrukuid silmas muidugi, mitte ennast. Õhtul läksime kõrtsi, et kohaliku kultuurieluga tutvust teha. Ma oleks veel äärepealt lolli peaga minemata jätnud, ravimeetmed olid pisut uniseks teinud. Kuradi hea et ikkagi läksin. Täieti kogemata sain reisi parima muusikaelamuse osaliseks. Kõrtsis mängis kohalik bänd nimega Fraktal. Vaatamata tobedale nimele on tegu ühe väga hea asjaga. Kuulake teie kah: http://www.myspace.com/fraktalmexico. Kindlalt lahedaimate kontsertide seas, kuhu sattund olen. Kuna meil hetkel vähe forsseeritum programm oli, loksusime järgmine päev juba edasi, Palenquesse varemeid vaatama.

Mägiteed just erilise sirgjoonelisusega silma ei paista. Enamuse ajast on buss sõidusuunaga risti. Sõiduk rapub ning teeb häält, nagu atmosfääri tihedamaid kihte läbiv kosmosesüstik. Magajatel kõiguvad pead küljelt-küljele kui langetõvehoos kosmonautidel. Kohalikel sellised tingimused und ei sega, paistab. Mina ärkan iga kord, kui mind tooli pealt maha paisatakse või peaga vastu klaasi lüüakse. Unise näoga bussikardinate vahelt piiludes avastan end ehmatusega kuristiku serval rippumas. Esitulede valguses on bussi külje alt näha vaid mõnikümmend sentimeetrit asfalti, mõned rohututid ning seejärel algab pime kuristik. Tõmban kiiresti kardinad ette ning otsustan et puudel, majadel ja muudel sedasorti asjadel, mis tavapäraselt teeääres kasvavad, oleks parem tagasi oma kohust täitmas olla, kui ma järgmine kord ärkan. Nende õnneks nii ka läheb.

Tõsiste tagajärgedega bussiõnnetusse sattusime hoopis paar ööd hiljem. Käänaku peal riivas vastutuleva rekka nurk üliõrnalt bussi esiotsa. Kuna kiirused hetkel väga väiksed olid, siis ainukeseks tagajärjeks väike ämblik bussi esiklaasis, isegi miskit mõlki mitte. Bussijuhile sellest piisas, kõlas solvunud röögatus ning kitsal rajal tehti praktiliselt momentaalselt kannakas. Algas filmilik tagaajamine mööda käänulisi mägiteid, mis kulmineerus rekka teeserva surumise ning peatumasundimisega. Momentaalselt olid kõik kohalikud meeskodanikud püsti karanud ning elava vadina saatel bussist välja valgunud. Minu pettumuseks verevalamiseks siiski ei läinud. Läks hoopis molutamiseks. Juhid vestlesid sõbralikult üksteisele aegajalt õlale patsutades. Aeg möödus. Kui bussile hääled uuesti sisse pandi, läks sõit üllatuseks vastassuunas esialgsele. Pooletunnised pausid aegajalt, ka rekka jõlkus meil esialgu sabas ning pausitas koos meiega. Oletasime et ju siis oodatakse politseid. Mõne aja pärast tõmbas rekka jee, meie kahjuks mitte. Loksusime hoopis miskisse väiksesse bussijaama ja bussijuht lippas ootesaali jalgpalli vaatama. Närisime arusaamatute nägudega kruusaplatsil võikut ning lootsime, et kohe tuleb politsei või vahetusbuss vms. Optimistid. Vahetusbuss tuli alles pärast viietunnist ootamist. Arvestades et siin hulganisti sõidukeid on, millel sugugi täiskomplekti tulesid või rattaid all pole, on küll väga imelik, et see väike ämblik bussi sõidukõlbmatuks muutis. Ilmselgelt tahtis bussijuht lihtsalt jalgpalli vaadata.

Palenque linn ise miskit erilist ei kujuta, tavaline Mehhiko linnake. Vaatamas käiakse seal läheduses asuvaid varemeid. Need pisut lahedamad olid isegi, kui Teotihuacanis. Lisaks keskel asuvate suuremate püramiididele, mis liialt korrastatult mõjuvad varemete kohta, on neid ümbritsevas džunglis hulganisti korrastamata ja autentsemalt mõjuvamaid varemeid, kaetud liaanide ning hiigelsuurte puudega.

Selle aja peale olime hakanud taas rannast puudust tundma, rahutud, nagu me oleme, mistõttu järgmiseks sihtkohaks Tulum valitud sai. See ikka tülgastav turistikoht on. Ma ei taha teada, mis teised, veel populaarsemad, Yucatani poolsaare linnad endast kujutavad. Koledad hinnad ja hordide kaupa koledaid euroopa pensionäre. Lausa nii hirmus turistikoht, et isegi kolm eestlast jalutasid meile ükspäev vastu. Ainukesed kaks head asja olid seal leeguanid, keda pea samapalju ringi loivab kui turiste, ning rand.  See seal ikka tõesti bueno on. Mägede kaupa valget liiva ning orgude kaupa türkiissinist vett. Liiv paraku paljudes kohtades cockacola pudelite ja muu rämpsuga pooleks. Järjekordsed varemed otse ookeani kaldal. Varemetest hakkab juba siiber saama, otsustasime, et need viimaseks jäävad.

Mehhiko naised on karmid. Peatusime hostelis, mille viimaseid päevi lapseootel perenaine päevad läbi ringi tatsas, suits suunurgas. Õhtu enne meie lahkumist kooserdas veel kesköö paiku ringi ja mögises kõigi kallal. Järgmise hommikusöögi ajal vedeles mutt irvitades hoovis, suits ees, ainus mis muutunud oli kõht. Möödaminnes sünnitati laps ära, pandi järgmine suits ette ja mindi hommikusööki valmistama. Respekt. Niisiis, vedelesime mõned päevad rannas ning siis oligi juba kahjuks aega Liisiga hüvasti jätta. Keegi peab ju tööd kah tegema, eksole. Liis liikus Cancuni poole, et lennukile istuda ning meie piirilinna Chetumali, kust me homme ilmselt Belizesse lähme. Niipalju siis Mehhikost.

Niipalju kah veel, et me ikkagi ei võitnud loteriiga. Ebaloogiline, minuarust. Miljonäri minust niisiis ei saanud. Peab kojameheks hakkama. Istung jätkub, härrad vannutatud mehed. Istung jätkub.