Aige

Guadalajara (on ikka nimed siin, keel läheb sõlme) on igavene lahmakas linn. Suuruselt teine Mehhikos peaks olema, Mexico City järel. Ma ei tea, kas hakkan siinse eluga juba pisut ära harjuma või on suurlinnale omaselt siinne elu nö globaliseerunum, kuid erilist hämmingut enam tänavapilt ei tekita. Loomulikult juba tuttav küünarnukitunne ja kaootiline liiklus, kuid vähemalt kesklinn on üllatavalt puhas. Kesklinn koosneb suures osas linnaväljakutest ning purskkaevudest ja parkidest. Suures aus on kõikvõimalikud revolutsionäärid ja vabadusvõitlejad, kelle kujusid igal tänavanurgal kohtab. Tänavasiltidel samuti, niipalju, kui neid siit leiab. Pea igas linnas, kus olnud olen on olemas Juarez, Sanchez, Hidalgo, Madero, 16. septembri, 21 detsembri jne nimelised tänavad, mõnes isegi mitu. Samas, kui nad nii palju oma ajaloost lugu peavad ja seda tutvustada tahavad, võiks ju ka muuseumides ingliskeelsed ülevaated olla. Kõikides, mida siiani väisanud olen, on ainukeseks ingliskeelseks tekstiks "Do not touch". Vaatan siis arusaamatu näoga revolutsionääride büste ja katsun neid mitte katsuda. Muuseumis on hea jahe, üritan seal ringkäiku tehes ise igale tegelasele tausta välja mõelda. Kardan et mehhiklastele ei meeldiks minu versioon nende ajaloost. Oma viga, pangu siis ingliskeelsed sildid juurde.

Mingil põhjusel on kesklinnas valdav osa tänavaid üles kaevatud. Ju nad tahtsid siis minu saabumise auks linna korda saada, kuid jäid ajahätta. Lahe on vaadata keset suurlinna õlgkübaratega töölisi kirkadega asfalti tagumas ja kraavi kaevamas.

Liiklus on muidugi veel hullem, kui eelmistes kohtades, kus viibinud olen. Esimesel päeval näen kuidas üks põrnikas kahe bussi vahel jääb ja umbes pool meetrit oma pikkusest kaotab. Asi mis kõigis Mehhiko linnades silma torkab on, WV põrnikate rohkus. Pea eranditult kõik valget värvi. See on siin tõeline rahvaauto. Viimane vana tüüpi põrnikas toodeti Mehhikos alles 2003 aastal.

Astun läbi ka turult, mis on tuntud kui maailma suurim katusealune turg. See on suur tõesti. Võid osta alates millest iganes ja lõpetades millega iganes. Kolan seal tunnikese ja jõuan selle ajaga ehk heal juhul kümnendiku turust üle vaadata. See on nii väsitav, et lähen hotelli puhkama.

Päeva jooksul tunda andnud uimasuse olen seni pannud magamata öö arvele, kuid õhtuks tekkib päris korralik nohu, kurk valutab ja ka kerge palavik tundub olema. Ei tea, kas olen kuskilt miski viiruse üles korjanud või on see külmaks konditsioneeritud ruumide ja busside tagajärg. Palavik ja nohu ei ole üldse meeldivad, kui väljas on 30 kraadi sooja. Kaks päeva veedangi valdavalt tukkudes ja kohaliku puskariga tervist ravida üritades. 16 peesot liitrine pudel. Lõhnab nigu atsetoon, maitseb nigu atsetoon. Tõlkisin pudelil olevad kirjad ära, on ikka joomiseks mõeldud, mitte värvi eemaldamiseks vms. Ega siin peab ettevaatlik olema, ma paar päeva tagasi oleks limpari pähe galloni põrandapesuvahendit ostnud. Alles kassas hakkasin mõtlema et miks limonaadipoti peale läikiv vannitoapõrand maalitud on. A väga ilusat värvi põrandapesuvedelik oli.

Täna on olemine vähe parem onud, ainult nohu on hullemaks läinud. Mõtlen, et topin endale jalapeno ninna. Kui see kah ei aita, siis ei aita miski. Homme pean juba Mexico Cityse sõitma, kuna ostsin rumala peaga bussipileti paar päeva ette ära. Miski soodukas oli, poole odavamalt sai.

Mehhiko bussitransporti kiidetakse alatihti ja peetakse üheks maailma parimaks. Senised muljete põhjal sellega küll nõustuda ei tahaks. Igas linnas on mitu erinevat bussijaama, mingid arusaadava loogika järgi liinid nende vahel ei jaotu. Ei ole bussijaamad jaotatud ei sihtpunktide ega kompaniide järgi. Erinevaid bussikompaniisid on siin kümneid ja kümneid. Mingid ühtset otsingusüsteemi internetis ega kuskil mujal nende jaoks muidugi ei ole. Suurematel kompaniidel on heal juhul veebileht, valdaval osal ei sedagi. Igavesti segane värk, ühesõnaga. Aga bussid on mugavad, Taisto mahutataks kahe istmerea vahele vabalt veel ühe. Mis närvidele käib on mehhiklaste tõekspidamine, et konditsioneerist tuleb viimast võtta ja bussis temperatuur häirivalt jahe hoida. Teine rumal tava on tihtipeale öö läbi bussilaes asuvatest telekatest sittasid filme näidata, helivaljus muidugi maksimumi peal. Ving-Ving.

Krt, kus nüüd olen alles hoogu läinud. Lisaks nohule veel verbaalse kõhulahtisuse all ilmselt kannatan. See jutt nüüd üle mõistuse pikk sai. Aitab, Kask, aitab. Ma tean küll, et kõiki hirmsasti huvitab, kellaajalise täpsusega, mida sa teed, aga aitab... Nagu näha võite olen lisaks kõigele veel iseendaga rääkima hakanud. My Precioussss... Jagan selle kolmeks jupiks, nii pikka joga ei viitsi muidu keegi lugeda. Kui kõrvalmaja piisavalt internetti eraldab, üritan ka mõned pildid üles visata. Internetiga siinkandis üsna sitasti on. Lahtiseid võrke annab tikutulega taga otsida. Õnneks arvab kohalik telekommunikatsioonihiid Telmex siiani, et wep täiesti piisav kaitse on wifile. Neid wepiga krüptituid võrke siin sadu on minu rõõmuks. A ää küll nüüd.