Aige

Guadalajara (on ikka nimed siin, keel läheb sõlme) on igavene lahmakas linn. Suuruselt teine Mehhikos peaks olema, Mexico City järel. Ma ei tea, kas hakkan siinse eluga juba pisut ära harjuma või on suurlinnale omaselt siinne elu nö globaliseerunum, kuid erilist hämmingut enam tänavapilt ei tekita. Loomulikult juba tuttav küünarnukitunne ja kaootiline liiklus, kuid vähemalt kesklinn on üllatavalt puhas. Kesklinn koosneb suures osas linnaväljakutest ning purskkaevudest ja parkidest. Suures aus on kõikvõimalikud revolutsionäärid ja vabadusvõitlejad, kelle kujusid igal tänavanurgal kohtab. Tänavasiltidel samuti, niipalju, kui neid siit leiab. Pea igas linnas, kus olnud olen on olemas Juarez, Sanchez, Hidalgo, Madero, 16. septembri, 21 detsembri jne nimelised tänavad, mõnes isegi mitu. Samas, kui nad nii palju oma ajaloost lugu peavad ja seda tutvustada tahavad, võiks ju ka muuseumides ingliskeelsed ülevaated olla. Kõikides, mida siiani väisanud olen, on ainukeseks ingliskeelseks tekstiks "Do not touch". Vaatan siis arusaamatu näoga revolutsionääride büste ja katsun neid mitte katsuda. Muuseumis on hea jahe, üritan seal ringkäiku tehes ise igale tegelasele tausta välja mõelda. Kardan et mehhiklastele ei meeldiks minu versioon nende ajaloost. Oma viga, pangu siis ingliskeelsed sildid juurde.

Mingil põhjusel on kesklinnas valdav osa tänavaid üles kaevatud. Ju nad tahtsid siis minu saabumise auks linna korda saada, kuid jäid ajahätta. Lahe on vaadata keset suurlinna õlgkübaratega töölisi kirkadega asfalti tagumas ja kraavi kaevamas.

Liiklus on muidugi veel hullem, kui eelmistes kohtades, kus viibinud olen. Esimesel päeval näen kuidas üks põrnikas kahe bussi vahel jääb ja umbes pool meetrit oma pikkusest kaotab. Asi mis kõigis Mehhiko linnades silma torkab on, WV põrnikate rohkus. Pea eranditult kõik valget värvi. See on siin tõeline rahvaauto. Viimane vana tüüpi põrnikas toodeti Mehhikos alles 2003 aastal.

Astun läbi ka turult, mis on tuntud kui maailma suurim katusealune turg. See on suur tõesti. Võid osta alates millest iganes ja lõpetades millega iganes. Kolan seal tunnikese ja jõuan selle ajaga ehk heal juhul kümnendiku turust üle vaadata. See on nii väsitav, et lähen hotelli puhkama.

Päeva jooksul tunda andnud uimasuse olen seni pannud magamata öö arvele, kuid õhtuks tekkib päris korralik nohu, kurk valutab ja ka kerge palavik tundub olema. Ei tea, kas olen kuskilt miski viiruse üles korjanud või on see külmaks konditsioneeritud ruumide ja busside tagajärg. Palavik ja nohu ei ole üldse meeldivad, kui väljas on 30 kraadi sooja. Kaks päeva veedangi valdavalt tukkudes ja kohaliku puskariga tervist ravida üritades. 16 peesot liitrine pudel. Lõhnab nigu atsetoon, maitseb nigu atsetoon. Tõlkisin pudelil olevad kirjad ära, on ikka joomiseks mõeldud, mitte värvi eemaldamiseks vms. Ega siin peab ettevaatlik olema, ma paar päeva tagasi oleks limpari pähe galloni põrandapesuvahendit ostnud. Alles kassas hakkasin mõtlema et miks limonaadipoti peale läikiv vannitoapõrand maalitud on. A väga ilusat värvi põrandapesuvedelik oli.

Täna on olemine vähe parem onud, ainult nohu on hullemaks läinud. Mõtlen, et topin endale jalapeno ninna. Kui see kah ei aita, siis ei aita miski. Homme pean juba Mexico Cityse sõitma, kuna ostsin rumala peaga bussipileti paar päeva ette ära. Miski soodukas oli, poole odavamalt sai.

Mehhiko bussitransporti kiidetakse alatihti ja peetakse üheks maailma parimaks. Senised muljete põhjal sellega küll nõustuda ei tahaks. Igas linnas on mitu erinevat bussijaama, mingid arusaadava loogika järgi liinid nende vahel ei jaotu. Ei ole bussijaamad jaotatud ei sihtpunktide ega kompaniide järgi. Erinevaid bussikompaniisid on siin kümneid ja kümneid. Mingid ühtset otsingusüsteemi internetis ega kuskil mujal nende jaoks muidugi ei ole. Suurematel kompaniidel on heal juhul veebileht, valdaval osal ei sedagi. Igavesti segane värk, ühesõnaga. Aga bussid on mugavad, Taisto mahutataks kahe istmerea vahele vabalt veel ühe. Mis närvidele käib on mehhiklaste tõekspidamine, et konditsioneerist tuleb viimast võtta ja bussis temperatuur häirivalt jahe hoida. Teine rumal tava on tihtipeale öö läbi bussilaes asuvatest telekatest sittasid filme näidata, helivaljus muidugi maksimumi peal. Ving-Ving.

Krt, kus nüüd olen alles hoogu läinud. Lisaks nohule veel verbaalse kõhulahtisuse all ilmselt kannatan. See jutt nüüd üle mõistuse pikk sai. Aitab, Kask, aitab. Ma tean küll, et kõiki hirmsasti huvitab, kellaajalise täpsusega, mida sa teed, aga aitab... Nagu näha võite olen lisaks kõigele veel iseendaga rääkima hakanud. My Precioussss... Jagan selle kolmeks jupiks, nii pikka joga ei viitsi muidu keegi lugeda. Kui kõrvalmaja piisavalt internetti eraldab, üritan ka mõned pildid üles visata. Internetiga siinkandis üsna sitasti on. Lahtiseid võrke annab tikutulega taga otsida. Õnneks arvab kohalik telekommunikatsioonihiid Telmex siiani, et wep täiesti piisav kaitse on wifile. Neid wepiga krüptituid võrke siin sadu on minu rõõmuks. A ää küll nüüd.

Kuurort

Järgmisel hommikul Mazatlani saabudes on tunda, et olen troopilisse vööndisse jõudnud- temperatuur 33 kraadi, õhuniiskus 70%. Vähemalt nii näitab termomeeter ühe hotelli ukse kõrval. Paarikilomeetrine jalutuskäik bussijaamast kesklinna suudab higi nii lahti võtta, et hotelli jõudes on isegi püksirihm läbimärjaks higistatud. Pesen ja lõõtsutan pisut jahedas hotellitoas ning lähen seejärel linnaga tutvuma.

Mazatlan on populaarne turismilinn. Meeldivaks teeb tema asjaolu, et kesklinna ja turismipiirkond on omavahel täiesti lahutatud. Uues Mazatlanis, kümmekond kilomeetrit kesklinnast, kõrguvad fänsid hotellid ja restoranid, tänavad ja rannad on täis ameerika ja euroopa pensionäre. Vana Mazatlan, sealhulgas vanalinn, on valdavalalt kohalike pärusmaa. Vaid mõnda üksikut turisti võiv tänavatel kohata. Nii uues, kui vanas linnaosas on mitmeid suurepäraseid randu. Kesklinnas käib elu Mehhikole omases rütmis- kirev, lärmakas ning lehkav. Suure seljakotiga on tänavatel keeruline liikuda, kõnniteed on väga kitsad ning rahvast ning müügilettidest tulvil. Teeületamisel on ainus mõistlik viis vana hea "palveta ja jookse" meetod. Foorituled omavad siinkandis ilmselt pigem soovitusliku iseloomu. Liiklust korraldavad autojuhid ise, pideva signaaliandmisega, ning liikluspolitseiniku vile. Tüüpide kopsumahule tuleb au anda. Surmapõlgavalt kihutavad selle kaose keskel kellestki või millestki ettejäävast hoolimata linnaliinibussid. Mai tea, mis neid niimoodi lendama sunnib, kuid see kiirus, mida nad auklikel ja autosid täis pargitud kitsastel tänavatel arendada suudavad on aegajal üsna hirmutav. Bussis viibides pead kõikide vabade jäsemetega ennast pinkide ja käepidemete külge kinni kiiluma, vastasel juhul leiad ennast ühel hetkel bussi laest, järgmisel vastu esiklaasi liibununa jne. Ühistranspordist ei ole ma siiani veel õieti aru saanud. Tavaliselt istun esimese ettejuhtuva bussi peale ja loodan hea õnne peale. Umbes pooltel juhtudest läheb täppi. Miskeid graafikuid ega liininumbreid ei eksisteeri, mingid sihtpunktid on tahvlimarkeriga bussi esiklaasile kirjutatud, see on kõik.

Veedan neli päeva Mazatlanis, põhiliselt rannas vedeledes ning linna peal töllerdades. Kõige ilusamad ja inimtühjemad rannad asuvad pisut linnast väljas. Kesklinnas on leidub mitmeid ilusaid parke ning väljakuid. Täiesti kasutatav linn. Hotell, mille leian, on kaks korda odavam ja kolm korda kõbusam, kui Hermosillos. Prussakaid ei ole, sooja vett on. Õhtud veedan hotelli terrassil saksa pensionäridega kaarte mängides ning õlut juues. Õlu, kusjuures, on Mehhikos väga hea.

Ühel ennelõunal hommikusööki otsides astun sisse esimesest uksest, mis vähegi söögikoha oma meenutab. Paraku ainult uksega sarnasus piirdubki. Sees on kaks räpast laud ja gaasipliit, hunnik potte ja panne. Ei ühtegi hingelist. Kurat, kellegi köök ilmselt. Hakkan juba väljuma, kui kuskilt öösärgis vanamammi välja tatsab. Saan pika arusaamatu sõnadevalingu osaliseks ning mind surutakse ühe laua taha istuma. Jalahoopidega peksab muti nurga tagant haigutava mehepoja välja, kes mult ilmselt tellimust üritab võtta. Ütlen suvalisel hetkel ta jutu vahele: "Si", ning tüüp läheb miskit vaaritama. Tädi istub mu vastu ja seletab midagi õnnelikult. Tema lahkudes jään umbusklikult toitu ootama ja teesklen hispaaniakeelse ajalehe lugemist. Toit mis mõne aja pärast lauda saabub on üllatavalt hea ja portsjon korralik. Süües mõtlen, et selline situatsioon sobiks pigem kuskile kolkakülla, mitte ca Tallinna suuruse linna peatänavale.

Järgmisena liigun Guadalajara nimelisse linna. Kaalun, kas edaspidi ongi enam mõtet öiste bussidega sõita, sest magamisest ei tule seegi kord eriti midagi välja. Buss on sellel ööl üsna rahvast täis ning minu kõrval istub Iisraelist pärit tütarlaps, kellele seedimisele kohalik toit ja hügieen on paugu pannud. Montezuma kättemaks, nagu seda nimetatakse. Mingil, mulle arusaamatul, põhjusel keeldub ta vahekäigupoolsesse külge istumast. See tähendab, et peldikusse minnes ronib ta iga viieteist minuti tagant üle minu. Pakun talle selliseks puhuks sobivaid kõhtukinnistavaid tablette, kuid neid ei julge ta võõra inimese käest võtta. Ju ma näen siis kahtlane välja. Küsimusele, miks me kohti ära ei võiks vahetada, vastab ta, et talle meeldib akna all istuda. Juhin ta tähelepanu raskesti märkamatuksjäävale faktile, et sõidame öösel, ja aknast pole kannigi näha, kuid ta jääb endale kindlaks. Poole öö pealt, kui juba päris  tigedaks saan, soostub ta lõpuks siiski kohad vahetama, saan mõned tunnid enamvähem rahulikult tukkuda.

Küll siga pori leiab

Ei ole viitsinud mitu nädalat siia midagi sehkendada, üritan viga vähe parandada. Ma nüüdseks pisut üle nädala Mehhikos olen, mõned esimesed tähelepanekud selle kohta siis.

Et oled Mehhikosse jõudnud on kerge märgata- esimeses immigratsiooniameti kontoris on turistikaarti blanketid otsa lõppenud, teises kontoris ei leia ametnik sahtli, kus blanketid asuvad, võtit kuidagi üles ja laiutab naeratades käsi. Lõpuks saan dokumendid korda aetud bussijaamas asuvas kontoris.

Mingil põhjusel valin esimeseks sihtmärgiks Hermosillo nimelise linna. Et majutuse pealt kokku hoida, sõidan öösel. Ilmselt on see näide kohalike veidrast huumorimeelest, kuid Tijuanast välja sõites näidatakse filmi Borderland. Filmi sisu seisneb lühidalt selles, kuidas kolm lolli ameeriklast Mehhikosse pidutsema lähevad ja kuidas enamik neist seal mitmel ebameeldival moel oma otsa leiavad. Welcome to Mexico, eksole. Kuna bussijuht on DVD koti ilmselt koju unustanud, näidatakse seda filmi öö jooksul 3-4 korda. Vahva.

Hotell, mille Hermosillo jõudes võtan on ikka tõsine sitamaja- värv koorub seintelt, sooja vett pole, üks peldik korruse peale, seinad täis uniseid prussakaid jne. Aga odav.

All fuajees suitsu tehes tutvun Marcosega- kergelt napsuse kohalikuga kes pärast mitmeid aastaid õpinguid ühendriikides on kodulinna tagasi pöördunud. Paistab, et keegi teda siin eriti oodanud ei ole, elab ta hotellis. Kuulnud, et ma äsja saabusin kukub ta mulle linnaekskursiooni korraldama. Järjekordselt olen ma ühe ulmejutuka tegelase otsa sattunud. Kooserdame taga mõned tunnid ringi, selgub, et Rough Guidel oli õigus- siin linnas pole tõesti midagi vaadata. Seda kinnitab mulle ka Marcos, kes ei suuda ära imestada, miks ma sellisesse kohta sattusin. Minu jaoks muidugi on esialgu Mehhiko elust kihava ja haisev tänavapilt omaette vaatamisväärsus, kuid see tekitab õige kiiresti väsimust. Ainukesed huvipakkuvad asjad on keset linna kõrguvad kaljurünkad, kuid kuna Marcosel kellegagi kohtumine ees on, lepime kokku et nende otsa ronime homme. Kooserdan veel üksi nati ringi, võtan mõne õlle ja lähen tagasi hotelli. Õigemini ekslen. Olin meelde jätnud, et hotell asus üsna ühe suure kalju lähedal, kuid oh üllatust- neid kaljusid on siin linnas mitmeid. Pimeduse saabudes leian end siiski juhuslikult õigest kohast.

Kuna tänu filmiprogrammile öine uni üsna häiritud oli, tunnen end väsinuna ning otsustan varakult magama keerata. Aga ei. Uksele kõlab koputus ja tuppa libiseb Marcos. Sundimatult viskab ta mu voodile pikali, paneb suitsu ette ning kukub kõikvõimalikest maailmaasjadest patrama. Noogutan aegajalt uniselt. Umbes tunniseks veniv vestlus annab aimu, et temast lahti saamine ei ole kerge ülesanne. Et teda teisele poole ust saada teen omaarust kavala ettepaneku kuskil mõni õlu võtta. Jaa, Marcos teab head kõrtsi siin lähedal. Mitte kallis. Sinna suundumegi.

Esimene asi sisse astudes on hingemattev kuse- ja kanepihais. Kui silmad hämarusega harjuvad, näen suurt, kohutavalt räpast, paksus suitsuvines saali, täis plastlaudu ja nende vahel sagivat rahvamassi. Suurepärane koht. Otsustan, et tõmban ühe õlle rindu ja siis ütlen Marcosele, et mul jäi vannivesi jooksma ning lasen jalga.

Vaatan alles rumala näoga ringi, kui Marcos juba baari poolt tagasi tuleb, neli liitrist õlut näpus. "Vähem jooksmist", selgitab  ta naeratades. Sätime end istuma. Õõvastusega vaatan lauale toodud klaase. Isegi minu kohvitass kontoris ei olnud nii räpane. Joon pudelist. "Miks sa pudelist jood," teeb Marcos mulle märkuse, "nii pole viisakas." Ohkan ja kallan õlle kõrvale vaadates klaasi. Klaasi sisekülge katvast kihist hakkavad rõõmsalt pisikesed mullid ning tükikesed eralduma. Marcos räägib enda elust ja õpingutest San Franciscos. Märkan, et tema tühjaksjoodud klaas on õlle toimel üsna läbipaistvaks muutunud. Kui ta mujale vaatab, vahetan salamahti klaasid.

Teist õllet lõpetades meenub, et mu hotellitoas polegi vanni, isegi vannituba mitte. See oleks üsna rumal vabandus. Nõustun Marcose ettepanekuga võtta pudel teqilat, lootuses, et see puhastab organismi. Koos pudeliga laekuvad lauda ka kaks kõrvallauas istunud mehhiklast. Vestlus kujutab endast röökimist üle kõrvulukustava muusika ning kõrvallaudade röökimise. Sarnaselt Tikasega hakkab tekkima paranoia, et  Marcose sõbrad praegusel hetkel mu hotellituba tühjaks teevad.  Otsustan mõistlikkuse piires kaine püsida. Kui üks juurdetulnutest kanepisuitsu ringi laseb käima, jätan vahele. Kanepid suitsetatakse kõrtsis täiesti rahumeeli sees. Teqilajoomisega nad siin eriti ei tseremoonitse. Laimi pigistatakse pigem õlle sisse. Kui soola kohta küsin, vaadatakse mind üllatund näoga. Uurivad, kuidas eesti keeles "Salute" on. "Terviseks" ei meeldi neile miskipärast. Õpetan neile ühe uue. See saab populaarseks. Hiljem, õhtu jooksul kuulen seda juba kõrtsi teisest servast. Kui te kunagi juhtute kohtama mehhiklast, kes napsu võttes koleda häälega röögib "alakahil, röööisk!", siis teadke et see on minu kool.

Juurdetulnutest keegi inglise keelt ei räägi, kuid tundub, et  peale teist pudelit tequilat on mu hispaania keele oskus märgatavalt paranenud ning ka nemad saavad eesti keelest üsna vabalt aru. Üks neis, punase nokkmütsiga tüüp käib mulle kergelt närvidele oma pidevate katsetega mu tubakapakki enda taskusse toppida. Mu märkuse peale ulatab selle siiski iga kord lipitseva naeratuse saatel tagasi. Marcos lahendab probleemi kergekäeliselt, virutades järjekordsel katsel tüübile lihtlabaselt vastu lõugu. Punamütsike ei tee sellest suurt numbrit, hoiab mõna aega taskurätti paistes huulel ning toob lepituseks järjekordse pudeli. Minule tuletab vahejuhtum meelde kus ma olen ning miks ma siin olema ei peaks. Otsustan, et see pudel jääb viimaseks. Märkan, et ei ole eelmisest pudelist mulle vahetusraha tagasi saanud. Kuna baarman meenutab seda kurja rõugearmilist mehhiklasest killerit Tarnatino filmidest (ahah, üles leidsin Danny Trejo on ta nimi) ja summa pole suur, otsustan omaette vahetusraha tipiks ümber defineerida. Pidevalt tuleb eemale peletada ennast lauda pressivaid ebamäärase vanuse ning kehakujuga prostituute. Mingiaeg tekkib kõrtsi kolm kitarrimängijat, kes tegevuseta prostituutidest naiskoori moodustavad. Parem ikka, kui mehhiko disco, mis siiani kõrvu hellitas.

Pärast jumal teab mitmendat viimast pudelit olen ilmselgete joobetunnustega. Või on seda siis seinad ja tool mu all... Marcos on veel hullemas olukorras. Proovib ühtepuhku mitmete ümberkaudsetega tüli norida. Õnneks keegi veel vedu ei võta. Enivei, otsustan magama minna. Üritan ka Marcosel seda ideed tutvustada, kuid leian ta ühe vaalasuuruse prostituudi embusest tukkumas. Katsetele teda äratada reageerib neidis kiledahäälse sõimuvalinguga. Ma isegi ei taha teada, kelleks kõigeks mind nimetatakse. Löön käega ja trügin uksest välja.

Saanud mõned meetril astuda jookseb keegi mulle järgi: "Hei, senjor!". Pööran ümber. Pahura näoga Danny Trejo. Fak, mis nüüd siis veel. Katkiste hammaste välkudes ulatab kõrtsmik mulle 70 peesot- vahetusraha tequilapudelist. Luksatan tänulikult ning tuigun hotelli poole. Ei oma õrna  aimugi, mis kell olla võib, kuid päris hommik veel olla ei saa, sest üks loll intsident ootab veel oma järge selles öös.

Kõige parema une pealt tunnen, et sissekaanitud õlu tahab jõuda sinna, kuhu kõik see õlu ükskord jõuab. Kuna peldikuuks on minu ruumist kohe järgmine ja aeg öine, ei viitsi riietumisega vaeva näha. Peldikust tulles koban unisena taskus võtme järgi. Üllatusega selgub, et pole mul ju püksegi jalas, taskust rääkimata. Logistan kurvalt ust ja mõtlen, mis teha. Häda sunnil tatsan kolm korrust allapoole, valvelauda. Seal ei kedagi. Taon paar korda kella. Ei midagi. Vaid poolik suitsupakk letil. Õngitsen endale sealt suitsu hammaste vahel, tuld mul loomulikult ei ole. Seisan mõtlikult fuajees ja tapan varbaga paar prussakat. Filmides on ilgelt naljaks, kui nii juhtub, eksole. Tegelikult ei ole. Üsna nõme on minuarust. Lõpuks ilmub kuskilt tagantruumist unine vanamees. Sõnagi lausumata süütab ta mu sigareti. Ilmselt on trussikutes gringo, kes ta selleks üles ajab, et tuld küsida, siin igapäevane nähtus. Lõppuks õnnestub probleemi tegelik olemus talle selgeks teha. Vana tuhnib sahtlis ja viskab mulle võtme. Oh seda rõõmu.

Hommik on halb. Oi kui halb. Öö otsa õlle ja tequila sisselahmimine ja passiivne kanepisuitsetamine ei olegi parim viis hea enesetunde saavutamiseks, selgub. Isegi öine trussikutes ringilippamine ei suuda naerma ajada. Hoian pead kinni ja inisen õnnetult. Kuna ma ilmselgelt ei ole võimeline sellises konditsioonis pikka bussisõitu taluma, otsustan et kolin teise, eelmisel päeval leitud oluliselt viisakamasse hotelli. Siia ma ei kavatse jääda, teine selline õhtu eileleitud amigodega ei tundu ahvatleva perspektiivina. Püksitaskust suitsupakki võttes avastan üllatusega, et see on pilgeni täidetud tuttava imalahaisulise taimepuruga. Miskil hetkel eelmisel ööl on meie suitsupakid selle kuradi punamütsikesega ilmselt vahetusse läinud. Õnneks on veel seljakotis paar pakki rullimistubakat. Alati peab tagavara olema. Ainuke asi, mis on hullem kui pohmakas, on pohmakas pluss avastus, et suitsu ei ole. Kuna ma eriline kanepilemb ei ole, otsustan selle kuskile prügikasti servale jätta. Ehk saab mõni kodutu õnneliku õhtu. Fuajees suitsu tehes kohtan taas Marcust. Värisevatel jalgadel astub ta hotelliuksest sisse. Ta tundub täna kuidagi sõnakehv. Vastuseks küsimusele, kuidas eilne õhtu lõppes, vaatab ta ainult punaste silmadega otsa ning ei ütle midagi. Üritan võimalikult värske ning heatujuline välja näha, kuigi ega see mul vist eriti ei õnnestu. Marcus lohistab ennast minema.

Liigungi teise hotelli ning ülejäänud päev möödub väga tasaselt. Longin küll natuke ringi, kuid palav päike ei tee haigele peale üldse mitte head. Tänaval juuksuri silti nähes meenub, kui kole lõust mul hommikul peeglist vastu vahtis. Kolm kuud pole juuksurisse sattunud. Istun tooli ning üritan paari endale tuttavat hispaaniakeelset sõna ning käsi-jalgu kasutades juuksurineiule selgeks teha, milline ma pärast tema poolt ettevõetavaid protseduure välja näha võiks. Tulemus on kohutav. Luban endale asjassepuutuvad terminid selgeks teha ja teinekord uuesti üritada. Vähemalt on juuksed lühemad nüüd. Seejärel ronin, ilmselt mashoismihoos, ühe kaljurünka otsa- see on ilmselgelt selle päeva kõige halvem mõte. Kalju otsas kõrvetava päikese käes lõõtsutades kuulutan päeva perssekukkunuks. Lähen hotelli ning keeran magama.

Järgmisel päeval kolan veel pisut ringi ja otsustan õhtul järgmisesse linna sõita. Valin selleks Mazatlani nimelise koha, usaldades seekord reisijuhti. Öösel, poole sõidu peal, aetakse ülese ning kästakse enda pakkidega jala läbi kontrolliväravate minna. Selliseid piiri- vms kontrolle siin tundub igal pool suurte teede ääres olema. Eelmise bussisõidu ajal isegi kaks korda peeti kinni, mäletan. Suunatakse meid suurde plekist angaari, kus siis kontrollprotseduurid toimuvad. Järjekorras seistes taban end unise peaga mõttelt, et hea, et kanep ära visatud sai. ...! Kas sai? Kurat! Mõtlesin küll, et viskan, aga... Vist ikka viskasin. Kunas? Persse küll, üldse ei tule meelde. Seda mäletan, et väikse seljakoti ette taskusse panin ta, aga kas tänaval ta ka välja võtsin ja ära viskasin? Tuju läheb väga imelikuks. No milline idioot. Vaatamata sellele, kui palju ja avalikult siin kanepit tõmmatakse, ei taha ma absoluutselt tutvuda selle omamise eest ettenähtud karistusmeetmetega. Teha pole kah midagi, angaar on heledalt valgustatud, rabelema pole enam kah mõtet hakata. Siin on siuke pentsiku süsteem, väravast läbi minnes vajutad nuppu, mispeale randomiga süttib fooris punane või roheline tuli, vastavalt millele su kompsud siis otsitakse läbi või mitte. Mööduvad mitmed väga närvilised minutid. Vähe on neid nimesid, millega ma ennast ei nimeta ja neid lubadusi, mida ma endale ei anna. Olen üsna järjekorra lõpus, kuus inimest minu ees on saanud järjest rohelise. Tõenäosus ei ole minu kasuks. Väriseva käega vajutan nuppu...

Naeratan hädiselt loiult viipavale piirivalvurile ning astun läbi väravate. Ebakindlate kätega üritan suitsu rullida, kuid juba tuleb bussijuht ja teeb mulle selgeks, et kohe hakkame liikuma. Ma ei ole pikka aega ühte suitsu nii väga vajanud, ja nüüd ma ei saa seda teha. Kurat. Alles bussis julgen kotis kobada, ja loomulikult- kanepipakk on seal, ilusasti kõige peal. Ei jõua oma lollust ära kiruda. Luban endale, et ei pane seljakotti enam midagi õllest kangemat ja kontrollina alati üle, mida kõrtsilaua pealt taskusse topin. Täiesti lambist nagu niimoodi persse kukkuda- selleks peab ikka annet olema. Järgmises peatuses lendab pakk prügikasti. Vaatan talle järgi ja kirjuta mõttes märkmikusse üles, et ikka kindlasti meelde jääks.

Aasta uus

Head uut aastat teile, eksole.

Aastavahetuse veetsime Slab Citys, kus uue aasta saabumist vääriliselt tähistati. Kui välja arvata mõningased sekeldused purjus hipide ja pürotehnikaga, mille tagajärjel üks hipi pisut kõrbenud ja räbala väljanägemise omandas, möödus üritus vahejuhtumiteta. Aastavahetuse meeleolu loomisele aitas pisut kaasa paks soolakiht, mis sealkandis paljudes kohtades maad katab. Kaugelt vaadates jätab lume mulje küll.

Jaanuari teisel päeval liikusin San Diego poole tagasi. Sakslastest muusikute paarike Julie ja Alex pakkusid mulle küüti El Centro nimelisse linnakesse, kust juba bussiga edasi sain. Sõit Julie ja Alexiga oli elamus omaette. Iga linnu kohta, keda autoaknast märgati vahetati mõtteid ooperit lauldes. Kui ühendada huvi ornitoloogia ja ooperilaulu vastu on tulemus pentsik. Kuid lõbus.

Esimene ülesanne San Diegosse jõudes oli otsida üks hiina buffee ja seal korralik söögiorgia maha pidada. Kahe ja poole nädalasest vegetaarlase ja kontservide dieedist oli pisut kõrini. Otsisin internetist mõned aadressid ning istusin ootusärevalt bussile. Paraku osutus mu missioon arvatust keerulisemaks. Esimene koht oli hiljuti suletud, järgmist ei leidnud lihtsalt üles jne. Nutika poisina olin ma muidugi üles märkinud söögikohtade aadressid, mis kõik linna eri servades asusid. Aga San Diego on ikka paras jurakas linn. Lõpuks pärast 3-4 tunnist tuuritamist mööda linna leidsin lõpuks otsitu. Oo, see oli ülev hetk. Komberdasin väsinud jalgadel buffee uksest paistva maheda valgusruudu poole, verd täisvalgunud silmad pimeduses hiilgamas ja süljenäärmed täistuuridel töötamas.

Ojaa, söömises olen ma hea. Te ei kujuta ettegi, kui palju ma süüa võin. Tavaliselt buffeepidajad kah ei kujuta. Esialgu. Kui see kohutav tõsiasi lõpuks nende teadvusesse jõuab, on nende jaoks juba lootusetult hilja. Kask is in da house. Väikesed pilukad jooksevad jalad rakku, et vaagnaid täita ja puhtaid taldrikuid tuua. Mina käin hajameelselt toidulettide vahel, näpistades palukese siit, teise sealt. Hiinlastel hakkab ninast verd tulema, kui näevad neid toidumägesid, mis mu kurgust alla veerevad. Köögist kostub ainult rehepeksumasinana toitu hakkivate kokkade väsinud korinat. Pankrot ei ole kaugel. Manager käib ähmi täis näoga mööda saali ja piilub äreva näoga kella, kuid on alles keskpäev. Vahel nad üritavad küll alatuid nippe kasutada- puhtaid taldrikuid mu eest ära peita, valetada, et kokk poos ennast üles jne. Tavaliselt ma ei lase ennast sellistest pisiasjadest häirida, kui puudu jääb, lähen otsin köögist juurde. Jaa, buffees on mul must vöö.

Peatun mõne nädala samas hostelis, kus eelmine kordki. Paistab, et endine toanaaber Rafael ongi naise juurde tagasi läinud. Päevad mööduvad mööda linna ringi oleskledes või kuskil rannas vedeledes. Mulle meeldib.

Üleeile linna pealt tulles märkasin kõrvalvoodil väga tuttava moega kitarri. Tikase kitarr, kurat võtaks. Pärast ümberkaudsete baaride läbikammimist leidsin Tikase rannas õlut joomas ja burritot närimas. Tähistasime taaskohtumist hiigel-pannitäie makaronide praadimise ning ohtra õllega. Tore oli üle kuu aja jälle näha ja õlut libistades muljeid vahetada. Tema seiklused mägedes olid ikka ikka päris karmiks ära läinud. Täpsemalt neist ta enda blogist lugeda saab. Õhtu käigus õnnestus möödaminnes jaapanlasest toanaaber Soichi täis joota. Ja ka endale hommikuks kerge peavalu hankida. Lubasime, et Soichi isale ei räägi, et ta õlut jõi. Ärge teie siis kah rääkige. Järgmisel päeval liikus Marko paraku Mehhiko poole edasi. Jõlkasin ajaviiteks temaga koos üle piiri kaasa. Veel mõned õlled Tijuanas ja oligi juba aeg taas laiali minna. Kahju, aga ehk kohtub kunagi jälle.