Kuurort

Järgmisel hommikul Mazatlani saabudes on tunda, et olen troopilisse vööndisse jõudnud- temperatuur 33 kraadi, õhuniiskus 70%. Vähemalt nii näitab termomeeter ühe hotelli ukse kõrval. Paarikilomeetrine jalutuskäik bussijaamast kesklinna suudab higi nii lahti võtta, et hotelli jõudes on isegi püksirihm läbimärjaks higistatud. Pesen ja lõõtsutan pisut jahedas hotellitoas ning lähen seejärel linnaga tutvuma.

Mazatlan on populaarne turismilinn. Meeldivaks teeb tema asjaolu, et kesklinna ja turismipiirkond on omavahel täiesti lahutatud. Uues Mazatlanis, kümmekond kilomeetrit kesklinnast, kõrguvad fänsid hotellid ja restoranid, tänavad ja rannad on täis ameerika ja euroopa pensionäre. Vana Mazatlan, sealhulgas vanalinn, on valdavalalt kohalike pärusmaa. Vaid mõnda üksikut turisti võiv tänavatel kohata. Nii uues, kui vanas linnaosas on mitmeid suurepäraseid randu. Kesklinnas käib elu Mehhikole omases rütmis- kirev, lärmakas ning lehkav. Suure seljakotiga on tänavatel keeruline liikuda, kõnniteed on väga kitsad ning rahvast ning müügilettidest tulvil. Teeületamisel on ainus mõistlik viis vana hea "palveta ja jookse" meetod. Foorituled omavad siinkandis ilmselt pigem soovitusliku iseloomu. Liiklust korraldavad autojuhid ise, pideva signaaliandmisega, ning liikluspolitseiniku vile. Tüüpide kopsumahule tuleb au anda. Surmapõlgavalt kihutavad selle kaose keskel kellestki või millestki ettejäävast hoolimata linnaliinibussid. Mai tea, mis neid niimoodi lendama sunnib, kuid see kiirus, mida nad auklikel ja autosid täis pargitud kitsastel tänavatel arendada suudavad on aegajal üsna hirmutav. Bussis viibides pead kõikide vabade jäsemetega ennast pinkide ja käepidemete külge kinni kiiluma, vastasel juhul leiad ennast ühel hetkel bussi laest, järgmisel vastu esiklaasi liibununa jne. Ühistranspordist ei ole ma siiani veel õieti aru saanud. Tavaliselt istun esimese ettejuhtuva bussi peale ja loodan hea õnne peale. Umbes pooltel juhtudest läheb täppi. Miskeid graafikuid ega liininumbreid ei eksisteeri, mingid sihtpunktid on tahvlimarkeriga bussi esiklaasile kirjutatud, see on kõik.

Veedan neli päeva Mazatlanis, põhiliselt rannas vedeledes ning linna peal töllerdades. Kõige ilusamad ja inimtühjemad rannad asuvad pisut linnast väljas. Kesklinnas on leidub mitmeid ilusaid parke ning väljakuid. Täiesti kasutatav linn. Hotell, mille leian, on kaks korda odavam ja kolm korda kõbusam, kui Hermosillos. Prussakaid ei ole, sooja vett on. Õhtud veedan hotelli terrassil saksa pensionäridega kaarte mängides ning õlut juues. Õlu, kusjuures, on Mehhikos väga hea.

Ühel ennelõunal hommikusööki otsides astun sisse esimesest uksest, mis vähegi söögikoha oma meenutab. Paraku ainult uksega sarnasus piirdubki. Sees on kaks räpast laud ja gaasipliit, hunnik potte ja panne. Ei ühtegi hingelist. Kurat, kellegi köök ilmselt. Hakkan juba väljuma, kui kuskilt öösärgis vanamammi välja tatsab. Saan pika arusaamatu sõnadevalingu osaliseks ning mind surutakse ühe laua taha istuma. Jalahoopidega peksab muti nurga tagant haigutava mehepoja välja, kes mult ilmselt tellimust üritab võtta. Ütlen suvalisel hetkel ta jutu vahele: "Si", ning tüüp läheb miskit vaaritama. Tädi istub mu vastu ja seletab midagi õnnelikult. Tema lahkudes jään umbusklikult toitu ootama ja teesklen hispaaniakeelse ajalehe lugemist. Toit mis mõne aja pärast lauda saabub on üllatavalt hea ja portsjon korralik. Süües mõtlen, et selline situatsioon sobiks pigem kuskile kolkakülla, mitte ca Tallinna suuruse linna peatänavale.

Järgmisena liigun Guadalajara nimelisse linna. Kaalun, kas edaspidi ongi enam mõtet öiste bussidega sõita, sest magamisest ei tule seegi kord eriti midagi välja. Buss on sellel ööl üsna rahvast täis ning minu kõrval istub Iisraelist pärit tütarlaps, kellele seedimisele kohalik toit ja hügieen on paugu pannud. Montezuma kättemaks, nagu seda nimetatakse. Mingil, mulle arusaamatul, põhjusel keeldub ta vahekäigupoolsesse külge istumast. See tähendab, et peldikusse minnes ronib ta iga viieteist minuti tagant üle minu. Pakun talle selliseks puhuks sobivaid kõhtukinnistavaid tablette, kuid neid ei julge ta võõra inimese käest võtta. Ju ma näen siis kahtlane välja. Küsimusele, miks me kohti ära ei võiks vahetada, vastab ta, et talle meeldib akna all istuda. Juhin ta tähelepanu raskesti märkamatuksjäävale faktile, et sõidame öösel, ja aknast pole kannigi näha, kuid ta jääb endale kindlaks. Poole öö pealt, kui juba päris  tigedaks saan, soostub ta lõpuks siiski kohad vahetama, saan mõned tunnid enamvähem rahulikult tukkuda.