Küll siga pori leiab

Ei ole viitsinud mitu nädalat siia midagi sehkendada, üritan viga vähe parandada. Ma nüüdseks pisut üle nädala Mehhikos olen, mõned esimesed tähelepanekud selle kohta siis.

Et oled Mehhikosse jõudnud on kerge märgata- esimeses immigratsiooniameti kontoris on turistikaarti blanketid otsa lõppenud, teises kontoris ei leia ametnik sahtli, kus blanketid asuvad, võtit kuidagi üles ja laiutab naeratades käsi. Lõpuks saan dokumendid korda aetud bussijaamas asuvas kontoris.

Mingil põhjusel valin esimeseks sihtmärgiks Hermosillo nimelise linna. Et majutuse pealt kokku hoida, sõidan öösel. Ilmselt on see näide kohalike veidrast huumorimeelest, kuid Tijuanast välja sõites näidatakse filmi Borderland. Filmi sisu seisneb lühidalt selles, kuidas kolm lolli ameeriklast Mehhikosse pidutsema lähevad ja kuidas enamik neist seal mitmel ebameeldival moel oma otsa leiavad. Welcome to Mexico, eksole. Kuna bussijuht on DVD koti ilmselt koju unustanud, näidatakse seda filmi öö jooksul 3-4 korda. Vahva.

Hotell, mille Hermosillo jõudes võtan on ikka tõsine sitamaja- värv koorub seintelt, sooja vett pole, üks peldik korruse peale, seinad täis uniseid prussakaid jne. Aga odav.

All fuajees suitsu tehes tutvun Marcosega- kergelt napsuse kohalikuga kes pärast mitmeid aastaid õpinguid ühendriikides on kodulinna tagasi pöördunud. Paistab, et keegi teda siin eriti oodanud ei ole, elab ta hotellis. Kuulnud, et ma äsja saabusin kukub ta mulle linnaekskursiooni korraldama. Järjekordselt olen ma ühe ulmejutuka tegelase otsa sattunud. Kooserdame taga mõned tunnid ringi, selgub, et Rough Guidel oli õigus- siin linnas pole tõesti midagi vaadata. Seda kinnitab mulle ka Marcos, kes ei suuda ära imestada, miks ma sellisesse kohta sattusin. Minu jaoks muidugi on esialgu Mehhiko elust kihava ja haisev tänavapilt omaette vaatamisväärsus, kuid see tekitab õige kiiresti väsimust. Ainukesed huvipakkuvad asjad on keset linna kõrguvad kaljurünkad, kuid kuna Marcosel kellegagi kohtumine ees on, lepime kokku et nende otsa ronime homme. Kooserdan veel üksi nati ringi, võtan mõne õlle ja lähen tagasi hotelli. Õigemini ekslen. Olin meelde jätnud, et hotell asus üsna ühe suure kalju lähedal, kuid oh üllatust- neid kaljusid on siin linnas mitmeid. Pimeduse saabudes leian end siiski juhuslikult õigest kohast.

Kuna tänu filmiprogrammile öine uni üsna häiritud oli, tunnen end väsinuna ning otsustan varakult magama keerata. Aga ei. Uksele kõlab koputus ja tuppa libiseb Marcos. Sundimatult viskab ta mu voodile pikali, paneb suitsu ette ning kukub kõikvõimalikest maailmaasjadest patrama. Noogutan aegajalt uniselt. Umbes tunniseks veniv vestlus annab aimu, et temast lahti saamine ei ole kerge ülesanne. Et teda teisele poole ust saada teen omaarust kavala ettepaneku kuskil mõni õlu võtta. Jaa, Marcos teab head kõrtsi siin lähedal. Mitte kallis. Sinna suundumegi.

Esimene asi sisse astudes on hingemattev kuse- ja kanepihais. Kui silmad hämarusega harjuvad, näen suurt, kohutavalt räpast, paksus suitsuvines saali, täis plastlaudu ja nende vahel sagivat rahvamassi. Suurepärane koht. Otsustan, et tõmban ühe õlle rindu ja siis ütlen Marcosele, et mul jäi vannivesi jooksma ning lasen jalga.

Vaatan alles rumala näoga ringi, kui Marcos juba baari poolt tagasi tuleb, neli liitrist õlut näpus. "Vähem jooksmist", selgitab  ta naeratades. Sätime end istuma. Õõvastusega vaatan lauale toodud klaase. Isegi minu kohvitass kontoris ei olnud nii räpane. Joon pudelist. "Miks sa pudelist jood," teeb Marcos mulle märkuse, "nii pole viisakas." Ohkan ja kallan õlle kõrvale vaadates klaasi. Klaasi sisekülge katvast kihist hakkavad rõõmsalt pisikesed mullid ning tükikesed eralduma. Marcos räägib enda elust ja õpingutest San Franciscos. Märkan, et tema tühjaksjoodud klaas on õlle toimel üsna läbipaistvaks muutunud. Kui ta mujale vaatab, vahetan salamahti klaasid.

Teist õllet lõpetades meenub, et mu hotellitoas polegi vanni, isegi vannituba mitte. See oleks üsna rumal vabandus. Nõustun Marcose ettepanekuga võtta pudel teqilat, lootuses, et see puhastab organismi. Koos pudeliga laekuvad lauda ka kaks kõrvallauas istunud mehhiklast. Vestlus kujutab endast röökimist üle kõrvulukustava muusika ning kõrvallaudade röökimise. Sarnaselt Tikasega hakkab tekkima paranoia, et  Marcose sõbrad praegusel hetkel mu hotellituba tühjaks teevad.  Otsustan mõistlikkuse piires kaine püsida. Kui üks juurdetulnutest kanepisuitsu ringi laseb käima, jätan vahele. Kanepid suitsetatakse kõrtsis täiesti rahumeeli sees. Teqilajoomisega nad siin eriti ei tseremoonitse. Laimi pigistatakse pigem õlle sisse. Kui soola kohta küsin, vaadatakse mind üllatund näoga. Uurivad, kuidas eesti keeles "Salute" on. "Terviseks" ei meeldi neile miskipärast. Õpetan neile ühe uue. See saab populaarseks. Hiljem, õhtu jooksul kuulen seda juba kõrtsi teisest servast. Kui te kunagi juhtute kohtama mehhiklast, kes napsu võttes koleda häälega röögib "alakahil, röööisk!", siis teadke et see on minu kool.

Juurdetulnutest keegi inglise keelt ei räägi, kuid tundub, et  peale teist pudelit tequilat on mu hispaania keele oskus märgatavalt paranenud ning ka nemad saavad eesti keelest üsna vabalt aru. Üks neis, punase nokkmütsiga tüüp käib mulle kergelt närvidele oma pidevate katsetega mu tubakapakki enda taskusse toppida. Mu märkuse peale ulatab selle siiski iga kord lipitseva naeratuse saatel tagasi. Marcos lahendab probleemi kergekäeliselt, virutades järjekordsel katsel tüübile lihtlabaselt vastu lõugu. Punamütsike ei tee sellest suurt numbrit, hoiab mõna aega taskurätti paistes huulel ning toob lepituseks järjekordse pudeli. Minule tuletab vahejuhtum meelde kus ma olen ning miks ma siin olema ei peaks. Otsustan, et see pudel jääb viimaseks. Märkan, et ei ole eelmisest pudelist mulle vahetusraha tagasi saanud. Kuna baarman meenutab seda kurja rõugearmilist mehhiklasest killerit Tarnatino filmidest (ahah, üles leidsin Danny Trejo on ta nimi) ja summa pole suur, otsustan omaette vahetusraha tipiks ümber defineerida. Pidevalt tuleb eemale peletada ennast lauda pressivaid ebamäärase vanuse ning kehakujuga prostituute. Mingiaeg tekkib kõrtsi kolm kitarrimängijat, kes tegevuseta prostituutidest naiskoori moodustavad. Parem ikka, kui mehhiko disco, mis siiani kõrvu hellitas.

Pärast jumal teab mitmendat viimast pudelit olen ilmselgete joobetunnustega. Või on seda siis seinad ja tool mu all... Marcos on veel hullemas olukorras. Proovib ühtepuhku mitmete ümberkaudsetega tüli norida. Õnneks keegi veel vedu ei võta. Enivei, otsustan magama minna. Üritan ka Marcosel seda ideed tutvustada, kuid leian ta ühe vaalasuuruse prostituudi embusest tukkumas. Katsetele teda äratada reageerib neidis kiledahäälse sõimuvalinguga. Ma isegi ei taha teada, kelleks kõigeks mind nimetatakse. Löön käega ja trügin uksest välja.

Saanud mõned meetril astuda jookseb keegi mulle järgi: "Hei, senjor!". Pööran ümber. Pahura näoga Danny Trejo. Fak, mis nüüd siis veel. Katkiste hammaste välkudes ulatab kõrtsmik mulle 70 peesot- vahetusraha tequilapudelist. Luksatan tänulikult ning tuigun hotelli poole. Ei oma õrna  aimugi, mis kell olla võib, kuid päris hommik veel olla ei saa, sest üks loll intsident ootab veel oma järge selles öös.

Kõige parema une pealt tunnen, et sissekaanitud õlu tahab jõuda sinna, kuhu kõik see õlu ükskord jõuab. Kuna peldikuuks on minu ruumist kohe järgmine ja aeg öine, ei viitsi riietumisega vaeva näha. Peldikust tulles koban unisena taskus võtme järgi. Üllatusega selgub, et pole mul ju püksegi jalas, taskust rääkimata. Logistan kurvalt ust ja mõtlen, mis teha. Häda sunnil tatsan kolm korrust allapoole, valvelauda. Seal ei kedagi. Taon paar korda kella. Ei midagi. Vaid poolik suitsupakk letil. Õngitsen endale sealt suitsu hammaste vahel, tuld mul loomulikult ei ole. Seisan mõtlikult fuajees ja tapan varbaga paar prussakat. Filmides on ilgelt naljaks, kui nii juhtub, eksole. Tegelikult ei ole. Üsna nõme on minuarust. Lõpuks ilmub kuskilt tagantruumist unine vanamees. Sõnagi lausumata süütab ta mu sigareti. Ilmselt on trussikutes gringo, kes ta selleks üles ajab, et tuld küsida, siin igapäevane nähtus. Lõppuks õnnestub probleemi tegelik olemus talle selgeks teha. Vana tuhnib sahtlis ja viskab mulle võtme. Oh seda rõõmu.

Hommik on halb. Oi kui halb. Öö otsa õlle ja tequila sisselahmimine ja passiivne kanepisuitsetamine ei olegi parim viis hea enesetunde saavutamiseks, selgub. Isegi öine trussikutes ringilippamine ei suuda naerma ajada. Hoian pead kinni ja inisen õnnetult. Kuna ma ilmselgelt ei ole võimeline sellises konditsioonis pikka bussisõitu taluma, otsustan et kolin teise, eelmisel päeval leitud oluliselt viisakamasse hotelli. Siia ma ei kavatse jääda, teine selline õhtu eileleitud amigodega ei tundu ahvatleva perspektiivina. Püksitaskust suitsupakki võttes avastan üllatusega, et see on pilgeni täidetud tuttava imalahaisulise taimepuruga. Miskil hetkel eelmisel ööl on meie suitsupakid selle kuradi punamütsikesega ilmselt vahetusse läinud. Õnneks on veel seljakotis paar pakki rullimistubakat. Alati peab tagavara olema. Ainuke asi, mis on hullem kui pohmakas, on pohmakas pluss avastus, et suitsu ei ole. Kuna ma eriline kanepilemb ei ole, otsustan selle kuskile prügikasti servale jätta. Ehk saab mõni kodutu õnneliku õhtu. Fuajees suitsu tehes kohtan taas Marcust. Värisevatel jalgadel astub ta hotelliuksest sisse. Ta tundub täna kuidagi sõnakehv. Vastuseks küsimusele, kuidas eilne õhtu lõppes, vaatab ta ainult punaste silmadega otsa ning ei ütle midagi. Üritan võimalikult värske ning heatujuline välja näha, kuigi ega see mul vist eriti ei õnnestu. Marcus lohistab ennast minema.

Liigungi teise hotelli ning ülejäänud päev möödub väga tasaselt. Longin küll natuke ringi, kuid palav päike ei tee haigele peale üldse mitte head. Tänaval juuksuri silti nähes meenub, kui kole lõust mul hommikul peeglist vastu vahtis. Kolm kuud pole juuksurisse sattunud. Istun tooli ning üritan paari endale tuttavat hispaaniakeelset sõna ning käsi-jalgu kasutades juuksurineiule selgeks teha, milline ma pärast tema poolt ettevõetavaid protseduure välja näha võiks. Tulemus on kohutav. Luban endale asjassepuutuvad terminid selgeks teha ja teinekord uuesti üritada. Vähemalt on juuksed lühemad nüüd. Seejärel ronin, ilmselt mashoismihoos, ühe kaljurünka otsa- see on ilmselgelt selle päeva kõige halvem mõte. Kalju otsas kõrvetava päikese käes lõõtsutades kuulutan päeva perssekukkunuks. Lähen hotelli ning keeran magama.

Järgmisel päeval kolan veel pisut ringi ja otsustan õhtul järgmisesse linna sõita. Valin selleks Mazatlani nimelise koha, usaldades seekord reisijuhti. Öösel, poole sõidu peal, aetakse ülese ning kästakse enda pakkidega jala läbi kontrolliväravate minna. Selliseid piiri- vms kontrolle siin tundub igal pool suurte teede ääres olema. Eelmise bussisõidu ajal isegi kaks korda peeti kinni, mäletan. Suunatakse meid suurde plekist angaari, kus siis kontrollprotseduurid toimuvad. Järjekorras seistes taban end unise peaga mõttelt, et hea, et kanep ära visatud sai. ...! Kas sai? Kurat! Mõtlesin küll, et viskan, aga... Vist ikka viskasin. Kunas? Persse küll, üldse ei tule meelde. Seda mäletan, et väikse seljakoti ette taskusse panin ta, aga kas tänaval ta ka välja võtsin ja ära viskasin? Tuju läheb väga imelikuks. No milline idioot. Vaatamata sellele, kui palju ja avalikult siin kanepit tõmmatakse, ei taha ma absoluutselt tutvuda selle omamise eest ettenähtud karistusmeetmetega. Teha pole kah midagi, angaar on heledalt valgustatud, rabelema pole enam kah mõtet hakata. Siin on siuke pentsiku süsteem, väravast läbi minnes vajutad nuppu, mispeale randomiga süttib fooris punane või roheline tuli, vastavalt millele su kompsud siis otsitakse läbi või mitte. Mööduvad mitmed väga närvilised minutid. Vähe on neid nimesid, millega ma ennast ei nimeta ja neid lubadusi, mida ma endale ei anna. Olen üsna järjekorra lõpus, kuus inimest minu ees on saanud järjest rohelise. Tõenäosus ei ole minu kasuks. Väriseva käega vajutan nuppu...

Naeratan hädiselt loiult viipavale piirivalvurile ning astun läbi väravate. Ebakindlate kätega üritan suitsu rullida, kuid juba tuleb bussijuht ja teeb mulle selgeks, et kohe hakkame liikuma. Ma ei ole pikka aega ühte suitsu nii väga vajanud, ja nüüd ma ei saa seda teha. Kurat. Alles bussis julgen kotis kobada, ja loomulikult- kanepipakk on seal, ilusasti kõige peal. Ei jõua oma lollust ära kiruda. Luban endale, et ei pane seljakotti enam midagi õllest kangemat ja kontrollina alati üle, mida kõrtsilaua pealt taskusse topin. Täiesti lambist nagu niimoodi persse kukkuda- selleks peab ikka annet olema. Järgmises peatuses lendab pakk prügikasti. Vaatan talle järgi ja kirjuta mõttes märkmikusse üles, et ikka kindlasti meelde jääks.