Aasta uus

Head uut aastat teile, eksole.

Aastavahetuse veetsime Slab Citys, kus uue aasta saabumist vääriliselt tähistati. Kui välja arvata mõningased sekeldused purjus hipide ja pürotehnikaga, mille tagajärjel üks hipi pisut kõrbenud ja räbala väljanägemise omandas, möödus üritus vahejuhtumiteta. Aastavahetuse meeleolu loomisele aitas pisut kaasa paks soolakiht, mis sealkandis paljudes kohtades maad katab. Kaugelt vaadates jätab lume mulje küll.

Jaanuari teisel päeval liikusin San Diego poole tagasi. Sakslastest muusikute paarike Julie ja Alex pakkusid mulle küüti El Centro nimelisse linnakesse, kust juba bussiga edasi sain. Sõit Julie ja Alexiga oli elamus omaette. Iga linnu kohta, keda autoaknast märgati vahetati mõtteid ooperit lauldes. Kui ühendada huvi ornitoloogia ja ooperilaulu vastu on tulemus pentsik. Kuid lõbus.

Esimene ülesanne San Diegosse jõudes oli otsida üks hiina buffee ja seal korralik söögiorgia maha pidada. Kahe ja poole nädalasest vegetaarlase ja kontservide dieedist oli pisut kõrini. Otsisin internetist mõned aadressid ning istusin ootusärevalt bussile. Paraku osutus mu missioon arvatust keerulisemaks. Esimene koht oli hiljuti suletud, järgmist ei leidnud lihtsalt üles jne. Nutika poisina olin ma muidugi üles märkinud söögikohtade aadressid, mis kõik linna eri servades asusid. Aga San Diego on ikka paras jurakas linn. Lõpuks pärast 3-4 tunnist tuuritamist mööda linna leidsin lõpuks otsitu. Oo, see oli ülev hetk. Komberdasin väsinud jalgadel buffee uksest paistva maheda valgusruudu poole, verd täisvalgunud silmad pimeduses hiilgamas ja süljenäärmed täistuuridel töötamas.

Ojaa, söömises olen ma hea. Te ei kujuta ettegi, kui palju ma süüa võin. Tavaliselt buffeepidajad kah ei kujuta. Esialgu. Kui see kohutav tõsiasi lõpuks nende teadvusesse jõuab, on nende jaoks juba lootusetult hilja. Kask is in da house. Väikesed pilukad jooksevad jalad rakku, et vaagnaid täita ja puhtaid taldrikuid tuua. Mina käin hajameelselt toidulettide vahel, näpistades palukese siit, teise sealt. Hiinlastel hakkab ninast verd tulema, kui näevad neid toidumägesid, mis mu kurgust alla veerevad. Köögist kostub ainult rehepeksumasinana toitu hakkivate kokkade väsinud korinat. Pankrot ei ole kaugel. Manager käib ähmi täis näoga mööda saali ja piilub äreva näoga kella, kuid on alles keskpäev. Vahel nad üritavad küll alatuid nippe kasutada- puhtaid taldrikuid mu eest ära peita, valetada, et kokk poos ennast üles jne. Tavaliselt ma ei lase ennast sellistest pisiasjadest häirida, kui puudu jääb, lähen otsin köögist juurde. Jaa, buffees on mul must vöö.

Peatun mõne nädala samas hostelis, kus eelmine kordki. Paistab, et endine toanaaber Rafael ongi naise juurde tagasi läinud. Päevad mööduvad mööda linna ringi oleskledes või kuskil rannas vedeledes. Mulle meeldib.

Üleeile linna pealt tulles märkasin kõrvalvoodil väga tuttava moega kitarri. Tikase kitarr, kurat võtaks. Pärast ümberkaudsete baaride läbikammimist leidsin Tikase rannas õlut joomas ja burritot närimas. Tähistasime taaskohtumist hiigel-pannitäie makaronide praadimise ning ohtra õllega. Tore oli üle kuu aja jälle näha ja õlut libistades muljeid vahetada. Tema seiklused mägedes olid ikka ikka päris karmiks ära läinud. Täpsemalt neist ta enda blogist lugeda saab. Õhtu käigus õnnestus möödaminnes jaapanlasest toanaaber Soichi täis joota. Ja ka endale hommikuks kerge peavalu hankida. Lubasime, et Soichi isale ei räägi, et ta õlut jõi. Ärge teie siis kah rääkige. Järgmisel päeval liikus Marko paraku Mehhiko poole edasi. Jõlkasin ajaviiteks temaga koos üle piiri kaasa. Veel mõned õlled Tijuanas ja oligi juba aeg taas laiali minna. Kahju, aga ehk kohtub kunagi jälle.