Nii mu päevad läevad

Nüüd ma siis mõnda aega maainimene olen. Päevad mööduvad vaikselt kuid tüünelt.  Hommik algab tavaliselt umbes kuue paiku. Üritame endale kaheks kuni kolmeks tunniks tegevust leida, kuigi see tavaliselt ei õnnestu. Täna näiteks, nägime kõvasti vaeva ja kaevasime kolme peale kümme meetrit umbes põlvesügavust kraavi. Kolme tunniga. Ok, maapind koosneb siin küll põhiasjalikult kividest ning kruusast, aga siiski, ega seda eriliseks töövõiduks just pidada ei saa. A mulle sobib. Töö lõpetame hiljemalt üheksa paiku. Ülejäänud päev ongi mul oma sisustada.

Tavaliselt laenan siis Gordoni käest ratta või lähen kooserdan jala ringi. Mõni on küsinud, miks ma pilte pole üles pannud rohkem. Ma sellele küsimusele vastuseks ühe pildi panen siia. Siis saate aru. Selgituseks, et see triip seal taga ongi silmapiir. Kõrb, noh. Üks pilt ütleb rohkem, kui sada sõna.

Tegelikult nii hull siin olukord päris igal pool ka ei ole. Kooserdamiskohti siin ümbruskonnas esialgu jagub. Mõni lähemal, mõni kaugemal. Mõni päris kaugel. Esialgu kaarti pealt vaadates tundus kõik väga lähedal, aga ega rattaga eriti kaugemale kui 30 kilti ei viitsi sügada. Tagasi kah vaja tulla ju. Ja siin läheb umbes sama varal pimedaks, kui Eestis praegu. Miski 16.15 umbes tõmmatakse päikesele müts silmade peale.

Huvitavad kohad kooserdamiseks on näiteks Salton Sea äärsed tondilinnad. Ma paari olen käinud vaatamas, kuigi parimad kohad vist vastaskaldal pidid asuma. Salton sea oli kunagi populaarne suvituspiirkond, neljakümnendatel-kuuekümnendatel vooris siin tohutult puhkajaid ning tegeldi kõvasti neile vajaliku infrastruktuuri ehitamisega. Miskil ajahetkel aga hakkasid kalad koledal kombel surema järves, kuna vee soolsus kasvab pidevalt, ca 1% aastas. Surnud kalade keskel ei tahtnud muidugi keegi enam puhata, pealegi levisid kuulujutud, et kallade suremise põhjuseks on miski keemiline reostus. Ja nii jäigi Salton Sea ümbrus õige kiiresti uuesti tühjaks. Selleaegsest kinnisvaraarendusest paljudes kohtades kõrbes ja mere ääres veel varemeid leida on, pakkudes aegajalt üsna tontlike vaatepilte. Praegugi vedeleb randades tonnide kaupa surnud kalu. Mitmetes kohtades koosnevadki rannaluited sajaprotsendiliselt kalaluudest ning teokarpidest, liiva mitte kübetki. Mõnes kohast hoiavad inimesed siiski veel kinni. Bombay Beach on ühe sellise nimi. Seal mõnisada inimest elab poolenisti maa sisse vajunud autosuvilates. Valdavalt mustanahalised ja mehhiklased. Seal isegi pood on, ma käisin sealt tubakat ja süüa ostmas. Poest tulles sattusin toredale grillpeole. Mingid vanad panid õlli ja grillisid liha oma autosuvila vraki kõrval. Mind mööda jalutamas nähes, hõikusid lähemale ning pakkusid grilli ja õlli. Üks tüüp oli Georg, teise nime ma vist ei saanudki teada. Georg on pärit Poolast ja tal hirmus hea meel oli, kui kuulis, et mina Estoniast olen. Praktiliselt naabrid ju, eksole. Natuke tüütu oli see, et Georg üritas muga kogu aeg saksa keeles rääkida, sest ta oli üsna kindel, et ülejäänud Euroopas, peale Poola, räägitakse ainult saksa keel. Aga sai vähemalt õlut ja korraliku liha üle hulga aja. Pärast tõi selle teise tüübi naine mind veel autoga koju kah. 13 kilomeetri võrra kohe vähem jalavaeva.

Avastasin just, et Bombay Beachil saate ise kah ringi käia. Siin. See esimene onn, mida näete, ongi Georgi sõbra autosuvila, kus grillpeol käisin. Google rules the world.

Lihasöömisega on siin jah üsna nigelad lood muidu. Ideejärgi Gordon mind toitlustaks kah, aga sellega on see paha asi, et tema on taimetoitlane. Ma esiti küll kujutasin ette, kuidas ta erinevatest köögiviljadest peeneid gurmeeroogi vaaritab, nii et ei saa arugi et liha sees ei ole. Aga ei, nii need asjad ei käi. Kogu toit, mis Gordon sööb, kujutab endast mikseris purustatud juurikaid ning idusid, sellest ködist ta ainult toitubki. Samas ongi nii võibolla mugavam. Hommikuti, ringi kooserdama minnes viskan priimuse  ja kateloki seljakotti ja nii saan alati ise endale kuskil rannas või mäe otsas gurmeeroogi valmistada. Täna näiteks keetsin kokandusliku eksperimendi käigus riisi õlle sees. Proovige teie kah, päris hea tuli. Tegelik põhjus oli küll pigem see, et vesi oli otsakorral, kuid õlut piisavalt, seda müüakse siin kohvikus kaasa ainult kuueste plokkide kaupa.

Tagasi jõuan tavaliselt alles pimeduses. Selleks ajaks on keegi tavaliselt mõne basseini kuuma vett täis lasknud, nii et saab päevasest kooserdamisest väsinud jalgu vannis puhata. Väga mõnus on. Eile õhtul tõmbasime Johni ja Gordoniga vannis kanepit ja filosofeerisime igast asjade üle. Ma loodan, et ükski mu tuttav kunagi ei kuule, kuidas ma inglise keeles filosofeerin. Üsna piinlik oleks. Aga mai tea, kas kanep parandas minu keeleoskust või nende mõistmisoskust, kuid mingimääral nad vist said isegi mu käojaanist aru. Goron on kah lahe vana. Liha ei söö, õlut ei joo, suitsu ei tee, a kanepit kannatab küll kimuda, eksole. Ise oli oma teost hirmus elevil: "It's illegal in states, you know. I don't know why."

Ja siis ongi kell tavaliselt juba sealmaal, kus on aeg magama ronida. See tähendab siis umbes kaheksa-üheksa paiku. Maitea mis teema sellega on, aga Kanadast saadik juba tundub see olema täitsa normaalne aeg magamaminekuks.