Sureva mere ääres

Täna ma räägin teile ajaviiteks pisut lähemalt Salton Sea ajaloost. Või õigemini niipalju, kui ma Gordoni jutust aru sain.

Vaatamata oma nimele ei ole tegu siiski merega. Tegu Võrtsjärvest umbes kaks korda suurema järvetaolise moodustisega on. Tegelikult ta pole päris järv kah nagu... Soolane on vesi seal. Hirmus soolane kohe. Salton Sea tekkis inimtegevuse tagajärjel ca sada aastat tagasi. Ennemuiste olnud orus, mida praegu täidab järv, soolakaevandused, asulad ja raudtee. Ja kohalikud farmerid elasid väga kehvasti, kuna nad ei olnud esiti selle pealegi tulnud, et keset kõrbe ei taha kardulas nagu hästi kasvada või nii. Ei olnud õhtuti suitsustes taredes kuulda rõõmsaid kilkeid ega laule. Kurvalt ja isutult istus pere ümber söögilaua ning näris savi. Ohates peitis pereisa pea käte vahele kui lapsed tema poole süüdistavaid pilke heitsid. Lõpuks ei kannatanud mitmed põllumehed seda olukorda enam välja ning üheskoos otsustati vähe maaparandust teha ja lähedalasuvatest jõgedest siia kanalid kaevata, et kõrb õitsvaks oaasiks muuta. See, et org asub ca 70 meetrit alla merepinna neid ei kottind. Mõeldud - tehtud. Aga siis tulid mõned õige vihmased aastad, mille tagajärjel Colorado jõel polnud enam oma vett kuskile panna ja nii purtsataski kogu see ilmatu kogus vett orgu. Põllumehed sügasid rumala näoga kukalt, et kurat, nüüd jälle sai vist pisut liiga palju vett. Hirmsa hooga hakati kanaleid täis ajama ja tamme ehitama. Lõpuks, pärast kahte aastat suudeti vee juurdevoolule piir panna. Aga järv oli tulnud, et jääda.

Õnnetult käisid siis mehed käsi laiutades ümber järve, kuni mõned aastad hiljem tuli ühel kavalamal mõte: "Kuulge mehed, a teeks siia õige kuurordi. People come, come. Big, big money! You know!" Teistel põlduritel venis seepeale nägu naerule. Einoh, mis nii viga. Kärmelt hakati tööle ning ehitati järve kaldale hulganisti tarekesi ja poode ning kohvikuid. Lasti veel kalad kah järve elama, need kukkusid seal kohe paljunema nii mis kole. Heameelest käsi hõõrudes istuti siis veel männivaigu järel lõhnava kõrtsu ette maha, võeti kann õlut ning jäädi rahvahulkasid ootama. Ja rahvas tuli. Palju tuli kohe. Rikkaid tuli, ja mitte nii rikkaid ja ka vaeseid tuli. Ilus koht ju iseenesest. Oi, oli meestel alles hea meel. Ei olnud neil enam kardulased ega kaalikad ega kõplamine meeles, ainult dollarimärgid vilkusid silmade ees. Iga õhtu viisid kartulikottidega raha koju ja hullasid koos perega raha sees. Ja tundus, et ei olegi lõppu sellel peol. Tarekesi ehitati muudkui juurde. Palju inimesi tuli oma tarega- autosuvilaga. Nendega oli veel lihtsam, lükka ainult plats siledaks ja küsi raha. Ja kui põllumehed ära surid, ehitasid tarekesi edasi põllumeeste lapsed, kes ei olnud enam põllumehed vaid turismiärimehed.

Aga kõige selle pillerkaare keskel olid nad ära unustanud soolakaevurid, kelledele kunagi vesi peale lasti. Soolakaevurid, seevastu, ei olnud midagi unustanud. Tõredate nägudega istusid need järve põhjas kaevandustes, lastes aegajal pahameele väljendamiseks mulle ninast. "Meile näkku ei nikuta!", otsustasid nad ning sirutasid vees krimpsutõmbunud sõrmed kirkade järele. Vaikides ja raevunult tagusid kaevurid soolalademeid ja lahtiraiutud sool lahustus aegamööda järve vees...

Samal ajal üleval, järve kaldal, pidu aina kestis. Inimesed kalastasid, ujusid, sõitsid veesuuskadega ning istusid kaldal, päiksevarjude all, kokteiliklaasid käeulatuses. See võis olla eelmise sajandi teise poole alguses, kui ühel päeval inimesed märkasid, et kalad hakkavad järves surema. Kalade suremise põhjuseks siis vee liigkõrge soolsus. Aga tonnide viisi kaldaleuhutud surnud kala ei lõhna üldse mitte hästi. Kuigi, kajakad on asjast ilmselt teisel arvamusel. Inimesi kajakate arvamus ei huvitanud, nemad ei tahtnud päevavarjudega kalaraibete vahel istuda. Nad võtsid oma poolikud kokteilid ning pakkisid päevavarju ning pere autosuvilasse."Bill, kus sa töllerdad nüüd? Ruttu, lähme minema, siin haiseb!" Bill keris nukralt spinningu kokku ning ronis rooli. Ja juba läinud nad olidki. Kõigepealt läksid rikkad, siis mitte nii rikkad. Ainult vaesed jäid siia. Neil ei olnud kuskile minna.

Ja jälle käisid turismiärimehed õnnetult käsi laiutades ümber järve. Ei kajanud palmide all enam puhkajate hõiked ega mootorpaatide põrin. Vaid mõni joodik jorises põõsa all. Tuul ulus tühjades tarekestes ning sakutas kaldaleunustatud  rannatoole.

Pea longus mindi teadmameeste juurde nõu küsima: "Teie teadlasehärrad olete ühed targad mehed. Öelge meile mida me peame tegema, et kalad enam ei sureks ja rahvas meie randadesse tagasi tuleks?"
Professorid sügasid kukalt ja korraldasid hulganisti sümpoosiumeid ning nõupidamisi: "Hmm... Jaa... Saab nii ja saab naa. Kui siit torud vedada, ja sealt kraav kaevata... jaa. Ja siis veel peaks siia tammi ehitama ja... Jaa. Ühesõnaga kogu see nali läheb teil maksma umbes biljon-ziljon dollarit, poisid."
Poistel vajus seepeale suu rumalasti lahti. Kogu raha oli ju ära perega selle sees hullates ära kulutatud. Vaid peenike puru ja mõni auklikuks kulunud rahatäht oli ehk põrandapragude vahele jäänud.

Suures hädas pandi siis peenemad riided selga ning sõideti pealinna, valitsusehärrade käest raha küsima.
Valitsejahärra keerutas käes jalutuskeppi ning kissitas kavalasti silmi: "Jaa, poisid, raha on mul jalaga segada. Aga," puhus ta hädalistele aromaatset sigarisuitsu näkku, "ma ei anna teile seda. Mul on siin Vietnami sõda praegu pooleli, pomme vaja osta ja igast värki. Ja teate ise ju kuidas kõik iga päevaga kallimaks läheb. Ei saa praegu. Võibolla mõni teine kord. Tulge homme."

Mehed ei osanud asjast seepeale enam midagi arvata. Nõutu näoga seisid nad valitsejahärra trepil ning mudisid mütsi peos. 
"Sitt, raisk," mühatas üks lõpuks, süljates valgele marmortrepile, "mis teeme, tuleme vaatame homme või?"
"Ah ei tea kas tasub. Valitsejahärral kah kiire ju, pole tal siin aega meiega lobiseda. Tuleme äkki järgmine nädal... Tal näed, seal Vietnamis sõda pooleli ja puha," arvas teine, "Kus see Vietnam üldse on, kuskil Hiinas või?"
"Persse, ei mina tea," vastas esimene ja hakkas soni pähe surudes kodu poole sammuma.

Ja nii kulusid aastad ja aastakümned. Kord ei tahtnud valitsus raha anda; siis olid professorid oma plaani ümber teinud; või ei saanud jälle raha, sest kuskil oli taas mõni sõda pooleli vms; teinekord olid vanad teadlased ära surnud ja noored tegid uusi plaane järve päästmiseks. Ja nii käib see siiani, tundub.

Aga kaevurid, järve põhjas, muudkui toksivad. Vee soolsus kasvab aastaga umbes üks protsent. Järveäärde ehitatud suvitusrajoonidest on järel ainult varemed ja kaldad on ühtlaselt kaetud surnud kaladega. Kajakatele ja pelikanidele see sobib.