Šokolaadimäed ja mudajõed

Nii, nüüd ma olen siis juba teist päeva Šokulaadimägedes. Elul siin ei ole viga, vähemalt esialgu. Tööd ei ole veel õnnestunud siiani teha. Eile saabusin liiga hilja, kesse siis kümnest hommikul enam tööd hakkab tegema. Ja täna- üllatus, üllatus- sadas vihma. Vihmaga ju ometigi tööd ei tehta. Majaperemees punnitas kah hommikul silmi ja imestas. Siinkandis pidi olema ca 340 päiksepaistelist päeva aastas. Vahel ei sadavat terve aasta järjest. Ma ei hakanud midagi ütlema, vaid läksin ja keerasin vaikselt magama uuesti.

Farmiks seda kohta eriti vist nimetada ei saa, miski 30-40 datlipalmi ja kogu lugu. Omaniku nimi on Gordon. Gordon tundub olema üsna normaalne tüüp. Eile, mind bussijaamast peale korjates, teepeal nati seletas, et mida vaja teha on ja kunas. Kohale jõudes näitas eluaseme kätte ja andis mõista, et püüa ise hakkama saada. Ei miskit ülevoolavat sõbralikust või jutukust või lõkkeõhtute organiseerimist, nagu neil ameeriklastel pahatihti kombeks on. Päris hea vahelduseks. Üks inimene vähemalt, kes oskab rahumeeli vait olla, ei pea jahvatama kogu aeg kartuses, et suu kinni kasvab. Elutingimused on väga head, maja on ilus.  Üle voodiserva avaneb mul veel lahedam vaade, kui Hispaanias, Lilli rõdu pealt magades. Maja ja Sahlton Sea vahel on ainult kõrb ja kuna maja pisut künkanõlval asub, siis avaneb mul otse voodist vaade järvel, mis asub umbes 6-7 miili kaugusel. Maapind on lihtsalt nii sürrealistlikult lage ja paljas.

Veevarustus on siin omapärane: nii sooja kui külma vett saab otse maa seest. Siinkandis ohtralt kuuma mineraalvee allikaid on, vaja ainult auk maa sisse puurida. Hoovis on suured basseinid, mida saab vastavalt soovile sooja või külma vett täis lasta ja vedeleda. Eile öösel vedelesin mitu tundi kuumas vannis, jõin teed ja vahtisin tähti, ümberringi absoluutne pimedus. Kuurort täielik, eh? Pesemine käibki olude sunnil samades vannides, kuna Gordon pole viitsinud siiani sooja vett majja sisse vedada. Võib olla teeme selle järgmine nädal ära.

Peale minu ja Gordoni on siin hetkel veel 21 aastane kass Peache ja samuti vabatahtlik John. John majas ei ela, tema reisib ringi automajaga (mida nad ameerikas RV-deks nimetavad), ja elab sellega hoovis. John on kah itimees. Neid, kuradeid, on ka nigu tarakane igalpool.

Kohe aia taga saavad alguse Šokolaadimäed. Nime on nad saanud oma šokolaadipruuni värvuse järgi. Eile ronisin seal terve päeva ringi. Tõsi, need rohkem küll künkad on, kõrgeima tipu kõrguseks näitas GPS vaevalt 500 meetrit.

Siin jätkuks ümbruskonnas tegevust päris pikaks ajaks ilmselt, eks näeb kaua ma siin peatun. Mõne miili kaugusel on ka kohvik, kust saab internetti.

Täna olen päev otsa magand ja hoovis kuumas basseinis vedelenud, mis iseenesest paduvihma käes on väga lahe tegevus. Kuskile ringi kooserdama minna eriti ei taha, sest sadu on kõrbe mudaauguks muutnud. Maapind on siin väga kuiv ja savine, mistõttu vesi ära ei vaju vaid mooustab lõbusid savijõgesid.

Nüüd lähen kohvikusse, internetti ja võtan ühe õlle. Need vihma täis päevad teevad tuju vastikult melanhoolseks. Ei saagi aru, mida tahaks teha või kus olla.