Paha päeva porin

Ma olen tüdinenud sellest juba rääkimast, aga ilm on jälle persses. No kas ma saan kunagi ühes kohas olla üle nädala, nii et ilma ära ei rikuks. Ometigi ei saa ju asi selles olla, et talvisel ajal sai reisima tuldud. Täna öösel tormas öö otsa ja lahistas julmalt sadada, nii et hosteliesine tänav jõeks muutus. Ja sajab siiani. Masendav. Olen pool päeva maja ees terassil istund ja haigutanud ja oma plögi tuunind. Märkate kui uhke kaart mul nüüd päises on? Sealt te hakkate nägema, kus ma kõik käinud olen ja puha. Täielik sügisetunne on peal, ei viitsi kuskile välja vihma kätte kah minna. Ega ilma kummikuteta ei saaks majast väljagi. Tagauksest tegelikult vist saab, valdav osa rahvast käibki täna sealt. Inimesed kooserdavad uimaste nägudega ringi ja kiruvad, et see nüüd küll california ei ole, californias siukest ilma ei ole kunagi. Ma ei ole julgenud kellelegi mainida kah, et tõenäoliselt mina selle kõige taga olen. Nagu kõik eriliste võimetega inimesed, tunnen ka mina end pisut üksikuna.

Lehtede langemine omab siinkandis ikka hoopis teistsugust tähendus, kui meil. Palmilehejurakas kaalub koos oksaga, mis teda tüve küljes hoiab, tõenäoliselt nii mõnigi kilo. See ei ole hea asi, millega pähe saada. A neid tuleb tuulega ikka päris usinalt alla. Tänavatel liikuvad inimesed heidavad pidevalt kartlike pilke puulatvade poole.

"Nonii, siin porilombi varjus ei kuku meile ülevalt midagi pähe- kui just mõni asi alt üles ei kuku," lausus onu kergendusohkega, kui nad porilombi peal varjulise koha olid leidnud.
"Asi on selle," jätkas ta, "et need tühised tüvemürakad ei kujuta kukkudes mingit ohtu, aga kui mõni leheke juhtub pähe liuglema, siis..."
Siinjuures tegi onu nii muretu ja lõbusa näo, et Ants, kes Tagutpidiantsla asjadest juba üht-teist taipas, sai otsekohe aru- lehekese puhul oleks asi naljast kaugel.
"Ja kui meile oleks mõni leheke... pähe liuelnud?" päris Ants lustakalt hambaid plagistades.
Onu pidas tähendusrikka pausi ja vastas siis nii: "Mulle kukkus kord kaseleht jala peale - pane tähele jala peale, mitte pea jalale. Ning pärast oli pea - ja mitte jalg - hulk aega uimane..."
"Ah kohe hulk aega..." kordas Ants ja tal oli veidi kõhe olla.
Allikas

Lihtsalt tuli meelde siuke asi... Aegajalt peab ikka klassikuid tsiteerima, siis paistab targem välja.

Ega mul midagi asjaliku polegi tegelikult rääkida. Homme sõidan ära San Diegost. Lähen paarsada kilomeetrit ida poole, Salton Sea äärde miskisse farmi paariks nädalaks. Mingi siuke asi on olemas, nagu WWOOF, selle kaudu leidsin selle koha. Teen kolm tundi päevas tööd, toidu ja peavarju eest ja ülejäänud aeg on ümberkaudsete kohtadega tutvumiseks ja töllerdamiseks. Seal igast mägesid ja värke on ja Joshua Tree rahvuspark on kah seal lähedal vist. Lähen ehin jõuludeks mõne joshua tree ära ehk. Koha nimi on Chocolate Mountains. Ja et oleks kah siis pudrumäed ja piimajõed, eksole.