Nõnda siis. Nüüd järjekorras sellest, mis vahepeal tehtud on. Pärast Grand Canyonist väljaronimist tegime sellele veel igaks juhuks suure tiiru peale, külastades kõikvõimalike sealtkandi turistivaatamisväärsusi. Nendeks võib siis lugeda Canyon de Chelly, Petrified Forest, Monument Valley, Lake Powell ja Zioni rahvuspark. Monument Valley oli erakordselt mõttetu koht. Võib olla, kui oleks sinna helikopteriga maandunud, oleks miski emotsioon tekkinud, aga sinna sõites sa näed juba niivõrd palju kõikvõimaliku kuju ja värviga kivirünkaid, et Monument Valleyse kohalejõudmist märkad ainult selle järgi, et sissepääsu eest küsitakse raha. Üldse on paljude kirde-Arizona looduskaunite kohtade külastamisega nigel olukord, kuna need kipuvad valdavalt indiaanlaste maadel asuma. Ilma giidita neid külastada ei tohi ja giidi eest nad oskavad ikka korralikult raha küsida. Miski 65 $ nägu küsida ei ole miski probleem. Kuna me põhimõtteliselt indiaanlasi ja põlisrahvaste enesemääramisõigust ei toeta, siis me loomulikult jätsime valdava osa neist vahele, olgu voldikutes nii ilusad pildid kui tahes.
Lake Powelli lähedal Page nimelises linnakeses leidsime seeest väga laheda motelli, kus me kohe 4 päeva peatusime. Lahe oli selle juures nimelt see et motellituba koosnes 3 toast ja köögist, korralik korter ühesõnaga ja maksis nelja päeva kohta ainult 140 $. Külastage teie kah, kui sinnakanti sattute. Bashful Bobi motell on. Väga kena koht on ja ümbruses on kah ilusaid kohti. Ma panin siia Bobi pildi kah, siis te tunnete ta ära.
Aga siis läkski nii, et seal motellis lõi meil välja allergia üksteise vastu ja Vegasesse tagasi jõudes selgus et lähme kolme tuule poole laiali. Tüdrukud oma, Markod kumbki oma teed. Edasi siis nüüd esialgu üksi.
Las Vegas igatahes ei ole hea koht leida ennast üksi jäetuna, seda ma teile ütlen. Töllerdad mööda blingbling tänavat ja mõtled oma solvunud mõttejuppe. Nigu kuradi filmis, raisk.
No see selleks. Ega Las Vegas muidu kah miskit eriti lahedat endas ei kätke. Kui sa just pensionär, mängur või jobu briti poismees ei ole. Paar tänavat on, kus täie rauaga antakse, ülejäänd linnake on paras geto. Vedelesin seal kolm päeva ja kogusin mõtteid, mis edasi teha. Seal igast segaseid on ikka kõvasti näha. Näiteks ca 90 aastast vanamutti, keda ta 70 aastane poeg pidi väevõimuga mänguautomaadi juurest ära tirima. Pilukaid, kes olid kipsist Eifeli torni pildistamiseks sõna otseses mõttes järjekorra moodustanud. Hordide kaupa kogu selle glammi ja blingblingi keskel jumala südamerahus magavaid kodutuid. Kena näitsikut, kes bussijaamas endal sõna otseses mõttes üritab kätt otsast ära närida. Jne.
A mõned head asjad on kah ikka Vegases. Esiteks on see hea asi, et väikse otsimisega saab väga odavalt või sootuks tasuta süüa ja juua. Lisaks leidsin sealt asja, millest olen ammu puudust tundnud- joogibufee. 18$ eest laku palju jaksad. Tõsi küll, kuna meeleolu ei olnud, jäi see minust kasutamata. Kahju kohe. Siis on veel lahe see, et väga suur on väljakutsuvalt poolpaljaste naiste kontsentratsioon. Üksõhtu juhtus näiteks siuke tobe lugu, et, suvalises kohvikus kohvi kohvi ostes leidsin ümber pöörates müüjatari poolpaljalt letil rätsepaistes istumas. Mille peale mina muidugi häbeliku poisina lahinal kohvi kurku tõmbasin ja suulae ära kõrvetasin. Mis müüjataaridele muidugi palju nalja tegi. Lapsik trikk, minuarust.
Mängisin Vegases 5 dollarit maha, krt. Ja nigu sellest veel vähe oleks olnud, sõi postmargiautomaat veel ühe dollari ära, ilma marki vastu andmata. Mahvia, ma ütlen. Viimase veretilga pigistavad sinust välja. Ja kui enam piiskagi ei tule, siis heidavad tühja kesta tänavale, möödujate jalgade trampida.
Päevasel ajal mööda linna konnates on see ikka eriti kole koht. Jõhkralt räpane ja iga nurga peal töllerdab mõni täiesti segane kodutu. Või kaks. Röögivad, ajavad täiesti segast juttu ja käituvad muidu ebaadekvaatselt. Ilmselt nad on pidand kah postmargiautomaatidega asju ajama. Tuulise ilmaga lendab tänavalt sulle igast sitta vastu nägemist: ajalehti, pornoreklaame, kilekotte, Elviste parukaid jne. Ja loomulikult läkski ilm õige kähku külmaks ja tuuliseks minu sealoldud aja jooksul. Kuigi ma veel otsustanud ei ole, mis edasi teha, võtsin eile ette sõidu soojemasse kohta- San Diegosse.
San Diego tundub, vähemalt Vegasega võrreldes, ikka väga ilus linn. Esiteks, siin on SOE. Tõsi küll, ilmateade lubab paari päeva pärast siingi jahedamat ilma ja sadu. Ma hakkan ennast juba Vihmajumalana tundma. Kesklinnaosa, kus täna ringi kooserdasin on väga ilus ja puhas ja rahulik igatahes. Yuppied sahistavad vaikselt kabriolettidega ringi ja ajavad oma yuppieasju. Parke ja puid ja värke on korralikult. Isegi kodutud tukuvad lihtsalt vaikselt ja on muidu muhedad. Inimesed paistavad olema üldse päris lahedad ja sõbralikud. Linn ise on igavene lahmakas, kesklinnast välja veel ei olegi jõudnud õieti. Silmasin täna väga sürri värvi taevast, ma isegi ei oska arvata, mis ilmastikunähtus see olla võis. Tavaliselt näidatakse sellist taevast narkootikumide kahjulikusest rääkivates filmides. Ma esialgu kahtlustasin neid marju, mida ma miski põõsa otsast noppisin, aga teised inimesed vahtisid kah pead kuklas taeva poole. Vaevalt, et nemad neid marju söönud olid. Oleksin tahtnud teile kah pilti näidata aga ei õnnestund seda hookuspookust kuidagi pildi peale saada. Võib olla siis ikkagi need marjad...
Ookeani juurde ei ole veel jõudnud, lahe ääres kooserdasin täna ringi. Lahe ääres on lahedad silmatorkavalt ülbed pelikanid. Pingil istudes ja päevalilleseemneid närides paterdab lind sinu juurde ja vahib sulle nõudliku näoga otsa. Mina närisin siis päevalilleseemneid, tähendab, mitte pelikan. A nägu oli tal küll siuke peas nigu tal hirmsasti oleks vaja neid. Ma igaks juhuks ei andnud. Ega siuke palju ei võta, linnunokatäie ehk, aga... Pealegi peaks pelikani dieet minuteada peaasjalikult kalast koosnema.
Homme ehk lähen ja kastan jalad vaikse ookeani vette. Ühistransport tundub päris ok olema siin linnas. Isegi Mehikosse saab trammiga sõita. Imelik on see, et trammi nad kutsuvad mingil põhjusel trolley-ks siin. Mul oli esimesel õhtul teed küsides ühe tädiga tõsine arvamuste erisus, kui ta näpuga trammi peale näidates ise mul trolli peale istuda soovitas.
Vaengi hetkel kolme võimaluse plusse ja miinuseid: istuda trammile ja sõita mehikosse; sõita Hollywoodi ja hakata filmistaariks või otsida mõni lähedal asuv wwoofi farm ja seal mõneks nädalaks oma ihuramm toidu ja peavarju vastu vahetada. Saatsin mõnda kohta kirjad ära, eks näeb, kas keegi vajab talvisel ajal farmitöölisi.
Mõtlen juba mitmendat päeva, et peaks kuskile juuksurisse minema aga olen seda edasi lükanud aina, kuna mu nigel inglise keele sõnavara ei sisalda juuksuris käimise fraase. Huvitav kuidas on näiteks „kõrvad sisse“ või „kõrvad välja“? Ears on/off? Teine variant on muidugi mõni filminäitleja pilt kaasa võtta, juuksuris tumma mängida ja käte jalgadega selgeks teha, et tehku mind samasuguseks, nigu pildil. Peab ainult tähelepanelik olema, et meesnäitleja pildi võtaks. Ma ei tea, kuidas tänapäeval, a ma olen kuulnud, et vanasti tegid habemeajajad valdava osa kirurgitööst kah ära vajadusel. A selle tee peab varsti jalge alla võtma, muidu ma ei näe varsti enam pooltki nii kaunis välja, kui tavapäraselt.
A nüüd aitab, lähen sööma, neljapäeviti on siin hostelis tasuta tacode õhtu, just röögiti koridori peal. Jõhker jalgade padin hakkas järsku selle peale. Pean kiirustama ilmselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar