Päevad täis toimetusi

Täna tegelesin siis ookeaniuuringutega. Esimese asjanatoimetusena käisin suplemas ära, et linnuke kirja saada. Ujuda Vaikses ookeanis. Ega peale minu ja surfarite polnudki seal rannas kedagi õieti . Valdav osa inimesi käib vist miskis lähemas rannas siin, nagu aru olen saanud. A ma istusin kogemata muidugi vale bussi peale ja sattusin valesse kohta. Parem oligi. Suplus kujutas endast küll pigem enese korraks vette kastmist kuna vesi oli räigelt külm ning suured lained tegid olemise vähe kõhedaks. A niisama liivapeal vedeleda ja õlut lipsida kannatas küll. Minu pettumuseks seal rannas pelikane ei leidund. Ma olin just spetsiaalselt küpsiseid kaas võtnud nende jaoks. Toitsin siis ajaviiteks kajakaid cookidega, kuni mu peakohal tiirlev linnuparv oma suuruselt ja meeleolult kahtlaselt mõnda Hitchcocki filmi meenutama hakkas. Siis sain aru küll, miks terve rand lindude toitmist keelavaid silte täis on. Aga ma olen kord juba selline metsik mees, kes inimese poolt kehtestatud seadustest ja piirangutest ei pea midagist.

Igaks juhuks korjasin kodinad kokku ja astusin randa mööda edasi. Liivaranda oli ainult üsna lühike jupp, edasi läks mingi imelik korallilaadsete asjade ja liivakivikaljude segu. Kuna parasjagu oli ilmselt mõõn või midagist, sain veeta mitu rahulolupakkuvat tundi koralle mööda ukerdades ja kohaliku floorat ja faunat roikaga torkides ja taga ajades. Need kivad on seal auke ja pragusid ja lohke täis, kuhu tekkinud lompides siis igast elukad oma asju ajavad. Iga pesukausisuurune lomp on nagu tilluke soolase vee akvaarium. Tohutult on pisikesi krabisid, kes naljakad krigisevat häält teevad ja sind kohates üksteisele selga ronida üritades põgenevad. Paistab, et need kõlbavad süüa, üks kodutu väljanägemisega vana neid sealt igatahes korjas ämbriga. Päris söödava väljanägemisega kalu on ka. Peaks endale miski kateloki ja õnge muretsema ja ükspäev sinna lõunale minema. Ma Bobi juures peatudes proovisin kah Lake Powellist kala püüda, aga läks nigu alati. Ma peaks kunagi miski kalakaitse medali saama. Vähe on ilmselt neid kalamehi, kes nii paljudele kaladele on elu kinkinud, kui mina. Aga et see mitte alati nii ei ole olnud, selle kohta väike meenutus siia:

(need teised kaks jobu ronisid niisama pildi peale poosetama, kala sain kätte MINA).

Linna poole tagasi sõites bussijuht lihtsalt laulis terve tee mikrofoni. Miskit gospeli laadset asja. Aegajalt unustas isegi peatust teavitamast. Mulle hakkab see linn järjest rohkem meeldima.

Hiljem leidsin selle ranna kah üles, kuhu esialgselt plaan minna oli. See paistab seal väga lahe kant olema, kontingendi poolest just. Leidsin seal päris ranna lähedal ühe odava hosteli kah, homme vist kolingi sinna üle.

A nüüd ma lähen kõrtsi. Toanaaber vajus just sisse, ääreni lakku täis, mõlemis käes margaritaklaas. Rääkis, et nurgapeal kõrtsis on äge Happy Hour. Ise jäi seejärel prügikorvi kõrvale tukkuma. Lähen vaatan kah, tundub lahe üritus olevat.