GOD is LOVE

Loodan, et olete jõulud elusalt ja tervelt üle elanud. Kujutan ette seda põrssakarja, kes kõik potti löödud sai, taevariigi uste taga ruigamas. Isand Peetrusel on arvepidamine kindlasti täiesti sassis. Need pagana põrssad on ju kõik kangesti ühte nägu. Minu hingel ühegi notsu surm seekord ei ole. See teeb karmale head, ma usun. Siinkandis õnneks jõuludest ei arvata üldse midagi. Ei ühtki jõuluvana ega lumehelbekest ega muud tingel-tangelit. Oi mulle siuke värk meeldib. Jõuluporterit ja piparkooke oleks ju hea olnud manustada küll, aga kui kompensatsiooniks on jõulude täielik ignoreerimine, siis mulle sobib. Tegin naabri mandariinipuu tühjaks ja leppisin sellega.

Küll aga vahetus jõulude ajal farmis pesitsev seltskond. John tõmbas uttu ja asemele laekus rootslastest paarike- Karin ja Fred. Mõni päev hiljem saabus veel ameeriklane Jerry ja ameeriklane Jenny, aga nemad paarike ei ole, kuigi nimed nagu täitsa klapiks. Nüüd ongi nii, et ma olen halastamatult vähemusse jäänud. John oli ikka normaalne mees, sõi kõike, mis liikus ja jõi õlut kah vahel. Nüüdne seltskond koosneb ainult paduvegetaarlastest, joogadest ja muidu vabamõtlejatest. Täna hommikul, unise peaga õue astudes komistasin näiteks Jenny otsa, kes pidas vajalikuks otse ukseaugus oma joogatrikke teha. Kuna ta parasjagu nagu kuidagi sõlmes oli või midagist, ja ma tasakaalust välja ajasin pisut, siis tal kulus mõningane aeg, enne kui end lahti harutatud sai. Ma ei osanud kuidagi aidata kah. Mulle tundub, et ta on siiamaani pisut tige mu peale. Ja kael on kah kuidagi kõver nagu, minuarust eile küll nii kõver ei olnud. Jerry on habemik, kellel sai hamburgeritest toituva raamatupidaja elust kõrini ja otsustas vegetaarlasest hipiks hakata. Ma kardan, et kaua ta niimoodi vastu ei pea, tüüp on umbes minu pikkune ja kaalub alla 60 kilo. Isegi mu sõber Salla on temaga võrreldes priske poiss. Aga Jerry ise on rahul. Ju ta peab siis niimoodi olema.

Päeval käisime täna Palm Springis, kus Gordon muuhulgas viis meid miskisse Walmardi suurusesse orgaaniliste toodet poodi. Oh sa jumal, kus seal hakkasid kõigil ökudel ja antikonsumeristidel jalad erutusest värisema. Elevil kilgete saatel tormas seltskond poodi ja lähima tunni jooksul ei olnud kedagi näha. Ma ostsin kah kolm täiesti orgaanilist banaani ja neli pudelit orgaanilist Guinesi. Kõvasti kallim oli küll kui tavalises poes aga ikkagi 100% orgaaniline värk, saate aru, mitte miski naftast tehtud pask. Kuigi Guinesi puhul ei saa muidugi kunagi päris kindel olla...

Ajaviiteks olen hakanud viimastel päevadel geopeitusega tegelema (tänud mu endisele töökohale GPS-i eest siinkohal:). Mägedes ja kõrbes leidub palju padrunikastikesi, täis võtmehoidjaid ning kamme ja postkaarte. Paistab populaarne teema olema siinkandis. Mööda mägesid ringi töllerdades sattusin ükspäev huvitava sildi juurde, mis kinnitas, et tegu on sõjaväe laskepolügooniga. "Military reservation. Dangerous explosives. Laser hazard area." Tore, et nad sellised sildid keset polügooni püsti panevad, mitte ala piirile, eksole. Hea veel, et soolikaid pidi puuotsas rippudes alles silti ei näe, et "Ohoo, astusite arvatavasti pommi otsa. Neid siin ikka leidub. Sorry, unustasime teile ütlemata."

Viimased õhtud oleme veetnud Slab City nimelises kohas, mis siit umbes paarikümne miili kaugusel asub. Täiesti uskumatult lahe koht, ma ütlen teile. Slab City on tuhatkonna elanikuga hipiküla keset kõrbe. Asula koosneb valdavalt autosuvilatest ja nendest ehitatud majadest. Isegi kirik on olemas. Püsielanike seal võibolla paarsada on, ülejäänud on tulijad-minejad. Kogukonna keskpunktiks on "The Range" nimeline kontsertlava, kus õhtuti igaühel vastavalt oma oskustele ja soovidele võimalus musitseerida on. Kirjeldamatult mõnus on seal õhtul ümber metalltünnides põlevate lõkete vedeleda ja igast segast muusikat kuulata. Inimesed on üle mõistuse sõbralikud ja toredad, isegi minusugune sotsipaat on olnud sunnitud mitmete huvitavate tegelastega tutvuma.

Üks vaatamisväärsus Slab City lähistel on veel Salvation Mountain. Leonard Knight-i nimeline vana on paarkümmend aastat savimägesid värvinud ja sinna religioosse sisuga loosungeid maalinud. Väga sürr koht on.

No nii, nüüd sai küll oksendamiseni palju positiivseid omadussõnu paari lõigu sisse kokku. A Slab City on seda väärt kah. Kui keegi kunagi Lõuna-Californiasse sattub soovitan kindlasti üle vaadata. Niipalju veel, et kes on näinud "Into the Wild" nimelist filmi, siis pikk jupp selle tegevusest toimub Slab Citys. Üldse valdav osa filmi keskpaigast siinses ümbruskonnas toimub. Ja Slab City ongi täpselt nii lahe asula, kui filmis paistab, pisut lahedamgi veel. Salvation Mountainil käivad nad kah seal filmis. Ja Leonard Knight, kes filmis iseennast mängib, ongi päriselus samasugune. Ilmselgelt ei olnud stsenaristil vaja vaeva näha talle scripti kirjutamisega. Vaatab sulle suurte silmadega otsa ja räägib, kuidas jumal on kõikjal meie ümber. Väga muhe vana. Me muidugi vaatasime selle filmi ükshommiku üle.

Sureva mere ääres

Täna ma räägin teile ajaviiteks pisut lähemalt Salton Sea ajaloost. Või õigemini niipalju, kui ma Gordoni jutust aru sain.

Vaatamata oma nimele ei ole tegu siiski merega. Tegu Võrtsjärvest umbes kaks korda suurema järvetaolise moodustisega on. Tegelikult ta pole päris järv kah nagu... Soolane on vesi seal. Hirmus soolane kohe. Salton Sea tekkis inimtegevuse tagajärjel ca sada aastat tagasi. Ennemuiste olnud orus, mida praegu täidab järv, soolakaevandused, asulad ja raudtee. Ja kohalikud farmerid elasid väga kehvasti, kuna nad ei olnud esiti selle pealegi tulnud, et keset kõrbe ei taha kardulas nagu hästi kasvada või nii. Ei olnud õhtuti suitsustes taredes kuulda rõõmsaid kilkeid ega laule. Kurvalt ja isutult istus pere ümber söögilaua ning näris savi. Ohates peitis pereisa pea käte vahele kui lapsed tema poole süüdistavaid pilke heitsid. Lõpuks ei kannatanud mitmed põllumehed seda olukorda enam välja ning üheskoos otsustati vähe maaparandust teha ja lähedalasuvatest jõgedest siia kanalid kaevata, et kõrb õitsvaks oaasiks muuta. See, et org asub ca 70 meetrit alla merepinna neid ei kottind. Mõeldud - tehtud. Aga siis tulid mõned õige vihmased aastad, mille tagajärjel Colorado jõel polnud enam oma vett kuskile panna ja nii purtsataski kogu see ilmatu kogus vett orgu. Põllumehed sügasid rumala näoga kukalt, et kurat, nüüd jälle sai vist pisut liiga palju vett. Hirmsa hooga hakati kanaleid täis ajama ja tamme ehitama. Lõpuks, pärast kahte aastat suudeti vee juurdevoolule piir panna. Aga järv oli tulnud, et jääda.

Õnnetult käisid siis mehed käsi laiutades ümber järve, kuni mõned aastad hiljem tuli ühel kavalamal mõte: "Kuulge mehed, a teeks siia õige kuurordi. People come, come. Big, big money! You know!" Teistel põlduritel venis seepeale nägu naerule. Einoh, mis nii viga. Kärmelt hakati tööle ning ehitati järve kaldale hulganisti tarekesi ja poode ning kohvikuid. Lasti veel kalad kah järve elama, need kukkusid seal kohe paljunema nii mis kole. Heameelest käsi hõõrudes istuti siis veel männivaigu järel lõhnava kõrtsu ette maha, võeti kann õlut ning jäädi rahvahulkasid ootama. Ja rahvas tuli. Palju tuli kohe. Rikkaid tuli, ja mitte nii rikkaid ja ka vaeseid tuli. Ilus koht ju iseenesest. Oi, oli meestel alles hea meel. Ei olnud neil enam kardulased ega kaalikad ega kõplamine meeles, ainult dollarimärgid vilkusid silmade ees. Iga õhtu viisid kartulikottidega raha koju ja hullasid koos perega raha sees. Ja tundus, et ei olegi lõppu sellel peol. Tarekesi ehitati muudkui juurde. Palju inimesi tuli oma tarega- autosuvilaga. Nendega oli veel lihtsam, lükka ainult plats siledaks ja küsi raha. Ja kui põllumehed ära surid, ehitasid tarekesi edasi põllumeeste lapsed, kes ei olnud enam põllumehed vaid turismiärimehed.

Aga kõige selle pillerkaare keskel olid nad ära unustanud soolakaevurid, kelledele kunagi vesi peale lasti. Soolakaevurid, seevastu, ei olnud midagi unustanud. Tõredate nägudega istusid need järve põhjas kaevandustes, lastes aegajal pahameele väljendamiseks mulle ninast. "Meile näkku ei nikuta!", otsustasid nad ning sirutasid vees krimpsutõmbunud sõrmed kirkade järele. Vaikides ja raevunult tagusid kaevurid soolalademeid ja lahtiraiutud sool lahustus aegamööda järve vees...

Samal ajal üleval, järve kaldal, pidu aina kestis. Inimesed kalastasid, ujusid, sõitsid veesuuskadega ning istusid kaldal, päiksevarjude all, kokteiliklaasid käeulatuses. See võis olla eelmise sajandi teise poole alguses, kui ühel päeval inimesed märkasid, et kalad hakkavad järves surema. Kalade suremise põhjuseks siis vee liigkõrge soolsus. Aga tonnide viisi kaldaleuhutud surnud kala ei lõhna üldse mitte hästi. Kuigi, kajakad on asjast ilmselt teisel arvamusel. Inimesi kajakate arvamus ei huvitanud, nemad ei tahtnud päevavarjudega kalaraibete vahel istuda. Nad võtsid oma poolikud kokteilid ning pakkisid päevavarju ning pere autosuvilasse."Bill, kus sa töllerdad nüüd? Ruttu, lähme minema, siin haiseb!" Bill keris nukralt spinningu kokku ning ronis rooli. Ja juba läinud nad olidki. Kõigepealt läksid rikkad, siis mitte nii rikkad. Ainult vaesed jäid siia. Neil ei olnud kuskile minna.

Ja jälle käisid turismiärimehed õnnetult käsi laiutades ümber järve. Ei kajanud palmide all enam puhkajate hõiked ega mootorpaatide põrin. Vaid mõni joodik jorises põõsa all. Tuul ulus tühjades tarekestes ning sakutas kaldaleunustatud  rannatoole.

Pea longus mindi teadmameeste juurde nõu küsima: "Teie teadlasehärrad olete ühed targad mehed. Öelge meile mida me peame tegema, et kalad enam ei sureks ja rahvas meie randadesse tagasi tuleks?"
Professorid sügasid kukalt ja korraldasid hulganisti sümpoosiumeid ning nõupidamisi: "Hmm... Jaa... Saab nii ja saab naa. Kui siit torud vedada, ja sealt kraav kaevata... jaa. Ja siis veel peaks siia tammi ehitama ja... Jaa. Ühesõnaga kogu see nali läheb teil maksma umbes biljon-ziljon dollarit, poisid."
Poistel vajus seepeale suu rumalasti lahti. Kogu raha oli ju ära perega selle sees hullates ära kulutatud. Vaid peenike puru ja mõni auklikuks kulunud rahatäht oli ehk põrandapragude vahele jäänud.

Suures hädas pandi siis peenemad riided selga ning sõideti pealinna, valitsusehärrade käest raha küsima.
Valitsejahärra keerutas käes jalutuskeppi ning kissitas kavalasti silmi: "Jaa, poisid, raha on mul jalaga segada. Aga," puhus ta hädalistele aromaatset sigarisuitsu näkku, "ma ei anna teile seda. Mul on siin Vietnami sõda praegu pooleli, pomme vaja osta ja igast värki. Ja teate ise ju kuidas kõik iga päevaga kallimaks läheb. Ei saa praegu. Võibolla mõni teine kord. Tulge homme."

Mehed ei osanud asjast seepeale enam midagi arvata. Nõutu näoga seisid nad valitsejahärra trepil ning mudisid mütsi peos. 
"Sitt, raisk," mühatas üks lõpuks, süljates valgele marmortrepile, "mis teeme, tuleme vaatame homme või?"
"Ah ei tea kas tasub. Valitsejahärral kah kiire ju, pole tal siin aega meiega lobiseda. Tuleme äkki järgmine nädal... Tal näed, seal Vietnamis sõda pooleli ja puha," arvas teine, "Kus see Vietnam üldse on, kuskil Hiinas või?"
"Persse, ei mina tea," vastas esimene ja hakkas soni pähe surudes kodu poole sammuma.

Ja nii kulusid aastad ja aastakümned. Kord ei tahtnud valitsus raha anda; siis olid professorid oma plaani ümber teinud; või ei saanud jälle raha, sest kuskil oli taas mõni sõda pooleli vms; teinekord olid vanad teadlased ära surnud ja noored tegid uusi plaane järve päästmiseks. Ja nii käib see siiani, tundub.

Aga kaevurid, järve põhjas, muudkui toksivad. Vee soolsus kasvab aastaga umbes üks protsent. Järveäärde ehitatud suvitusrajoonidest on järel ainult varemed ja kaldad on ühtlaselt kaetud surnud kaladega. Kajakatele ja pelikanidele see sobib.

Nii mu päevad läevad

Nüüd ma siis mõnda aega maainimene olen. Päevad mööduvad vaikselt kuid tüünelt.  Hommik algab tavaliselt umbes kuue paiku. Üritame endale kaheks kuni kolmeks tunniks tegevust leida, kuigi see tavaliselt ei õnnestu. Täna näiteks, nägime kõvasti vaeva ja kaevasime kolme peale kümme meetrit umbes põlvesügavust kraavi. Kolme tunniga. Ok, maapind koosneb siin küll põhiasjalikult kividest ning kruusast, aga siiski, ega seda eriliseks töövõiduks just pidada ei saa. A mulle sobib. Töö lõpetame hiljemalt üheksa paiku. Ülejäänud päev ongi mul oma sisustada.

Tavaliselt laenan siis Gordoni käest ratta või lähen kooserdan jala ringi. Mõni on küsinud, miks ma pilte pole üles pannud rohkem. Ma sellele küsimusele vastuseks ühe pildi panen siia. Siis saate aru. Selgituseks, et see triip seal taga ongi silmapiir. Kõrb, noh. Üks pilt ütleb rohkem, kui sada sõna.

Tegelikult nii hull siin olukord päris igal pool ka ei ole. Kooserdamiskohti siin ümbruskonnas esialgu jagub. Mõni lähemal, mõni kaugemal. Mõni päris kaugel. Esialgu kaarti pealt vaadates tundus kõik väga lähedal, aga ega rattaga eriti kaugemale kui 30 kilti ei viitsi sügada. Tagasi kah vaja tulla ju. Ja siin läheb umbes sama varal pimedaks, kui Eestis praegu. Miski 16.15 umbes tõmmatakse päikesele müts silmade peale.

Huvitavad kohad kooserdamiseks on näiteks Salton Sea äärsed tondilinnad. Ma paari olen käinud vaatamas, kuigi parimad kohad vist vastaskaldal pidid asuma. Salton sea oli kunagi populaarne suvituspiirkond, neljakümnendatel-kuuekümnendatel vooris siin tohutult puhkajaid ning tegeldi kõvasti neile vajaliku infrastruktuuri ehitamisega. Miskil ajahetkel aga hakkasid kalad koledal kombel surema järves, kuna vee soolsus kasvab pidevalt, ca 1% aastas. Surnud kalade keskel ei tahtnud muidugi keegi enam puhata, pealegi levisid kuulujutud, et kallade suremise põhjuseks on miski keemiline reostus. Ja nii jäigi Salton Sea ümbrus õige kiiresti uuesti tühjaks. Selleaegsest kinnisvaraarendusest paljudes kohtades kõrbes ja mere ääres veel varemeid leida on, pakkudes aegajalt üsna tontlike vaatepilte. Praegugi vedeleb randades tonnide kaupa surnud kalu. Mitmetes kohtades koosnevadki rannaluited sajaprotsendiliselt kalaluudest ning teokarpidest, liiva mitte kübetki. Mõnes kohast hoiavad inimesed siiski veel kinni. Bombay Beach on ühe sellise nimi. Seal mõnisada inimest elab poolenisti maa sisse vajunud autosuvilates. Valdavalt mustanahalised ja mehhiklased. Seal isegi pood on, ma käisin sealt tubakat ja süüa ostmas. Poest tulles sattusin toredale grillpeole. Mingid vanad panid õlli ja grillisid liha oma autosuvila vraki kõrval. Mind mööda jalutamas nähes, hõikusid lähemale ning pakkusid grilli ja õlli. Üks tüüp oli Georg, teise nime ma vist ei saanudki teada. Georg on pärit Poolast ja tal hirmus hea meel oli, kui kuulis, et mina Estoniast olen. Praktiliselt naabrid ju, eksole. Natuke tüütu oli see, et Georg üritas muga kogu aeg saksa keeles rääkida, sest ta oli üsna kindel, et ülejäänud Euroopas, peale Poola, räägitakse ainult saksa keel. Aga sai vähemalt õlut ja korraliku liha üle hulga aja. Pärast tõi selle teise tüübi naine mind veel autoga koju kah. 13 kilomeetri võrra kohe vähem jalavaeva.

Avastasin just, et Bombay Beachil saate ise kah ringi käia. Siin. See esimene onn, mida näete, ongi Georgi sõbra autosuvila, kus grillpeol käisin. Google rules the world.

Lihasöömisega on siin jah üsna nigelad lood muidu. Ideejärgi Gordon mind toitlustaks kah, aga sellega on see paha asi, et tema on taimetoitlane. Ma esiti küll kujutasin ette, kuidas ta erinevatest köögiviljadest peeneid gurmeeroogi vaaritab, nii et ei saa arugi et liha sees ei ole. Aga ei, nii need asjad ei käi. Kogu toit, mis Gordon sööb, kujutab endast mikseris purustatud juurikaid ning idusid, sellest ködist ta ainult toitubki. Samas ongi nii võibolla mugavam. Hommikuti, ringi kooserdama minnes viskan priimuse  ja kateloki seljakotti ja nii saan alati ise endale kuskil rannas või mäe otsas gurmeeroogi valmistada. Täna näiteks keetsin kokandusliku eksperimendi käigus riisi õlle sees. Proovige teie kah, päris hea tuli. Tegelik põhjus oli küll pigem see, et vesi oli otsakorral, kuid õlut piisavalt, seda müüakse siin kohvikus kaasa ainult kuueste plokkide kaupa.

Tagasi jõuan tavaliselt alles pimeduses. Selleks ajaks on keegi tavaliselt mõne basseini kuuma vett täis lasknud, nii et saab päevasest kooserdamisest väsinud jalgu vannis puhata. Väga mõnus on. Eile õhtul tõmbasime Johni ja Gordoniga vannis kanepit ja filosofeerisime igast asjade üle. Ma loodan, et ükski mu tuttav kunagi ei kuule, kuidas ma inglise keeles filosofeerin. Üsna piinlik oleks. Aga mai tea, kas kanep parandas minu keeleoskust või nende mõistmisoskust, kuid mingimääral nad vist said isegi mu käojaanist aru. Goron on kah lahe vana. Liha ei söö, õlut ei joo, suitsu ei tee, a kanepit kannatab küll kimuda, eksole. Ise oli oma teost hirmus elevil: "It's illegal in states, you know. I don't know why."

Ja siis ongi kell tavaliselt juba sealmaal, kus on aeg magama ronida. See tähendab siis umbes kaheksa-üheksa paiku. Maitea mis teema sellega on, aga Kanadast saadik juba tundub see olema täitsa normaalne aeg magamaminekuks.

Šokolaadimäed ja mudajõed

Nii, nüüd ma olen siis juba teist päeva Šokulaadimägedes. Elul siin ei ole viga, vähemalt esialgu. Tööd ei ole veel õnnestunud siiani teha. Eile saabusin liiga hilja, kesse siis kümnest hommikul enam tööd hakkab tegema. Ja täna- üllatus, üllatus- sadas vihma. Vihmaga ju ometigi tööd ei tehta. Majaperemees punnitas kah hommikul silmi ja imestas. Siinkandis pidi olema ca 340 päiksepaistelist päeva aastas. Vahel ei sadavat terve aasta järjest. Ma ei hakanud midagi ütlema, vaid läksin ja keerasin vaikselt magama uuesti.

Farmiks seda kohta eriti vist nimetada ei saa, miski 30-40 datlipalmi ja kogu lugu. Omaniku nimi on Gordon. Gordon tundub olema üsna normaalne tüüp. Eile, mind bussijaamast peale korjates, teepeal nati seletas, et mida vaja teha on ja kunas. Kohale jõudes näitas eluaseme kätte ja andis mõista, et püüa ise hakkama saada. Ei miskit ülevoolavat sõbralikust või jutukust või lõkkeõhtute organiseerimist, nagu neil ameeriklastel pahatihti kombeks on. Päris hea vahelduseks. Üks inimene vähemalt, kes oskab rahumeeli vait olla, ei pea jahvatama kogu aeg kartuses, et suu kinni kasvab. Elutingimused on väga head, maja on ilus.  Üle voodiserva avaneb mul veel lahedam vaade, kui Hispaanias, Lilli rõdu pealt magades. Maja ja Sahlton Sea vahel on ainult kõrb ja kuna maja pisut künkanõlval asub, siis avaneb mul otse voodist vaade järvel, mis asub umbes 6-7 miili kaugusel. Maapind on lihtsalt nii sürrealistlikult lage ja paljas.

Veevarustus on siin omapärane: nii sooja kui külma vett saab otse maa seest. Siinkandis ohtralt kuuma mineraalvee allikaid on, vaja ainult auk maa sisse puurida. Hoovis on suured basseinid, mida saab vastavalt soovile sooja või külma vett täis lasta ja vedeleda. Eile öösel vedelesin mitu tundi kuumas vannis, jõin teed ja vahtisin tähti, ümberringi absoluutne pimedus. Kuurort täielik, eh? Pesemine käibki olude sunnil samades vannides, kuna Gordon pole viitsinud siiani sooja vett majja sisse vedada. Võib olla teeme selle järgmine nädal ära.

Peale minu ja Gordoni on siin hetkel veel 21 aastane kass Peache ja samuti vabatahtlik John. John majas ei ela, tema reisib ringi automajaga (mida nad ameerikas RV-deks nimetavad), ja elab sellega hoovis. John on kah itimees. Neid, kuradeid, on ka nigu tarakane igalpool.

Kohe aia taga saavad alguse Šokolaadimäed. Nime on nad saanud oma šokolaadipruuni värvuse järgi. Eile ronisin seal terve päeva ringi. Tõsi, need rohkem küll künkad on, kõrgeima tipu kõrguseks näitas GPS vaevalt 500 meetrit.

Siin jätkuks ümbruskonnas tegevust päris pikaks ajaks ilmselt, eks näeb kaua ma siin peatun. Mõne miili kaugusel on ka kohvik, kust saab internetti.

Täna olen päev otsa magand ja hoovis kuumas basseinis vedelenud, mis iseenesest paduvihma käes on väga lahe tegevus. Kuskile ringi kooserdama minna eriti ei taha, sest sadu on kõrbe mudaauguks muutnud. Maapind on siin väga kuiv ja savine, mistõttu vesi ära ei vaju vaid mooustab lõbusid savijõgesid.

Nüüd lähen kohvikusse, internetti ja võtan ühe õlle. Need vihma täis päevad teevad tuju vastikult melanhoolseks. Ei saagi aru, mida tahaks teha või kus olla.

Paha päeva porin

Ma olen tüdinenud sellest juba rääkimast, aga ilm on jälle persses. No kas ma saan kunagi ühes kohas olla üle nädala, nii et ilma ära ei rikuks. Ometigi ei saa ju asi selles olla, et talvisel ajal sai reisima tuldud. Täna öösel tormas öö otsa ja lahistas julmalt sadada, nii et hosteliesine tänav jõeks muutus. Ja sajab siiani. Masendav. Olen pool päeva maja ees terassil istund ja haigutanud ja oma plögi tuunind. Märkate kui uhke kaart mul nüüd päises on? Sealt te hakkate nägema, kus ma kõik käinud olen ja puha. Täielik sügisetunne on peal, ei viitsi kuskile välja vihma kätte kah minna. Ega ilma kummikuteta ei saaks majast väljagi. Tagauksest tegelikult vist saab, valdav osa rahvast käibki täna sealt. Inimesed kooserdavad uimaste nägudega ringi ja kiruvad, et see nüüd küll california ei ole, californias siukest ilma ei ole kunagi. Ma ei ole julgenud kellelegi mainida kah, et tõenäoliselt mina selle kõige taga olen. Nagu kõik eriliste võimetega inimesed, tunnen ka mina end pisut üksikuna.

Lehtede langemine omab siinkandis ikka hoopis teistsugust tähendus, kui meil. Palmilehejurakas kaalub koos oksaga, mis teda tüve küljes hoiab, tõenäoliselt nii mõnigi kilo. See ei ole hea asi, millega pähe saada. A neid tuleb tuulega ikka päris usinalt alla. Tänavatel liikuvad inimesed heidavad pidevalt kartlike pilke puulatvade poole.

"Nonii, siin porilombi varjus ei kuku meile ülevalt midagi pähe- kui just mõni asi alt üles ei kuku," lausus onu kergendusohkega, kui nad porilombi peal varjulise koha olid leidnud.
"Asi on selle," jätkas ta, "et need tühised tüvemürakad ei kujuta kukkudes mingit ohtu, aga kui mõni leheke juhtub pähe liuglema, siis..."
Siinjuures tegi onu nii muretu ja lõbusa näo, et Ants, kes Tagutpidiantsla asjadest juba üht-teist taipas, sai otsekohe aru- lehekese puhul oleks asi naljast kaugel.
"Ja kui meile oleks mõni leheke... pähe liuelnud?" päris Ants lustakalt hambaid plagistades.
Onu pidas tähendusrikka pausi ja vastas siis nii: "Mulle kukkus kord kaseleht jala peale - pane tähele jala peale, mitte pea jalale. Ning pärast oli pea - ja mitte jalg - hulk aega uimane..."
"Ah kohe hulk aega..." kordas Ants ja tal oli veidi kõhe olla.
Allikas

Lihtsalt tuli meelde siuke asi... Aegajalt peab ikka klassikuid tsiteerima, siis paistab targem välja.

Ega mul midagi asjaliku polegi tegelikult rääkida. Homme sõidan ära San Diegost. Lähen paarsada kilomeetrit ida poole, Salton Sea äärde miskisse farmi paariks nädalaks. Mingi siuke asi on olemas, nagu WWOOF, selle kaudu leidsin selle koha. Teen kolm tundi päevas tööd, toidu ja peavarju eest ja ülejäänud aeg on ümberkaudsete kohtadega tutvumiseks ja töllerdamiseks. Seal igast mägesid ja värke on ja Joshua Tree rahvuspark on kah seal lähedal vist. Lähen ehin jõuludeks mõne joshua tree ära ehk. Koha nimi on Chocolate Mountains. Ja et oleks kah siis pudrumäed ja piimajõed, eksole.

Täna nägin ma Mehhikot

Nii, täna ma käisin siis Mehhikos. See tramm, mida nad siin trolliks nimetavada, täidab tegelikuses hoopis metroo ülesandeid, tuleb välja. Segane värk, aga igatahes, sellega saab sõita Tijuanasse, mis on Mehhiko piirilinn. Kuna ilmselt paar nädalat vedelen veel ühendriikides, tegin täna sinna lühivisiidi.

Ühtegi mahalõigatud peaga laipa esimese hooga silma ei hakanud, isegi ilma mahalõigatud peata mitte. Turvaline kant, ühesõnaga. Piiriületuspunktist sisse jalutades keegi su vastu huvi ei tunne ega dokumenti ei küsi. Kohe näha, et oled jälle miskile pohuimaale sattunud. Õhtul, ühendriikidesse tagasi tulles, pidin küll miski 20 minutit järjekorras seisma ja passi näitama. Aga teiselpool piiri oli nagu mehhiko moodi küll rohkem. Tänavatel ilge sagimine, igal ruutmeetril umbes 3 kaubitsejat. Igaüks üritab sulle selgeks teha, kui vajalik ta kaup sulle on. „Hei, Amigo...“ Kesklinn suutis poole tunniga nii ära väsitada, et panin silmad kinni ja üritasin turistipiirkonnast välja orienteeruda. Ülejäänud päev mööduski mööda linna tatsates ja tagasiteed leida üritades. Eksisin ära ühesõnaga. Mul miskit linnakaarti ei olnud ja seal kuskil bussipeatustes ega mujal miskeid avalike kaarte kah silma ei hakanud. GPS on muidugi hea asi, aga kui sa Mehhikosse lähed, siis oleks sinna nutikas Mehhiko kaart kah enne laadida, eksole. Aga polnud viga tatsata, närid aga nurga pealt ostetud tacot ja jalutad. Pead ostma sealt tänava pealt süüa lihtsalt, nii kuradi hästi lõhnab käru, kui mööda lähed. Üks väga kõva asi, mis seal Tiujanas on on pirukapoed. Neid on palju. Ja nad on suured. Ja nad on odavad. Ja pirukad on head seal. Ühes supermarketi mõõtu pirukapoes ma läksin vist omadega natuke mõistusest ära ja kukkusin amoki jooksma seal. Tulemuseks oli umbes seljakotitäis pirukaid. Ilmselt nädal aega toitun nüüd neist. Ja kokku läks mul maksma see lõbu miski 110 peesot (1 peeso on umbes 0,85 krooni). Aga ikka tõsine seljakotitäis oli. Ma tean, et te mõtlete juba kannatamatult, et mis ma siin niisama mögisen, rääkigu asjast. OK. Vein oli 40 peesot, õlu 14, a see oli seeeest ka pea liitrine pudel. A jah, pimeduse saabudes leidsin lõpuks ikkagi kesklinna ja piiri üles ja sain San Diegosse tagasi. Onkel kes kotti läbi valgustas, vaatas pisut kahtlustava näoga mu pirukakuhja, aga ei öelnud midagi. Ma olen nüüd nigu ameerika pensionär, käin mehhikost odavat kaupa ostmas. Hosteli külmkappigi ei tahtnud siuke kotitäis ära mahtuda.

Eile kolisingi siis teise hostelisse, praktiliselt rannas elan nüüd mõned päevad. Tänav, kus hostel asub, on ääretult lahe. Newport Avenue. Ühestküljest, ranna lähedusest tingituna turistitänav, kümnete lahedate kõrtside, poodide ja klubidega. Samas on siia kokku kogunenud vist läbilõige kogu San Diego lumpenist. Ikka igasuguseid karvaseid ja sulelisi leidub. Alates surfaritest ja lõpetades muldvanade hipikoonudega. Tänav on õhtusel ajal üsna ühtlaselt ääristatud kerjuste, tänavamuusikute ja kodututega. Näiteks eile õhtul jalutades nägin kandlemängijat. Miski Peruu tüüp oli, a kuna ta inglise keele oskus oli veel olematum, kui minu oma, siis ma rohkem tema ja ta pilli kohta välja uurida ei suutnud. A kannelt mängis ilusti. Ma oleks tahtnud talle veel pikalt Vanemuisest ja asjadest pajatada.

Hostel ise on kah täitsa hea. Kõige lahedam neist kolmest, kus ma viimase nädala jooksul ööbinud olen. Hommikusöök on ikka hommikusöögi moodi, mitte ainult maisihelbed ja kohvi, nigu eelmises kohas. Saad ikka kõhu kõvasti munaputru ja kaerahelbeputru ja röstsaia ning pannkooke täis vitsutada, nii et jätkub terveks päevaks. Ma tean, et mu emal on on hea meel seda kuuldes. Eelmises kohtas, kus peatusin oli põhiseltskonnaks peamiselt napil kahekümnesed ameeriklased, kes olid San Diegos eesmärgiga klubisid külastada ja pidutseda. Siin leidub ka lahedamaid tegelasi. Mu toakaaslaseks on 54 aastane profialkohoolikust mustanahaline Rafael. Rafaelil läks pool aastat tagasi nii sitasti, et naine viskas ta tänavale. Nüüd käib iga kuu nutmas ja tagasi kutsumas. Aga Rafael on uhke, ei lähe. „I don't care this bitch!“ Öösel, kui hostelisse tagasi magama tuli, ise täis nigu sitasitikas, siis ajas mu üles ja rääkis, et kui naine järgmine kord tuleb tagasi kutsuma, siis ta vist ikka läheb koju. Aga mitte enne. Rafael töötab tuletõrjujana. Ükskord oli neljanda korruse aknast välja hüpanud, endal perse leekides, ja ainult randme ära murdnud. Hosteli omanik on Rafaeli sõber, muidu ta ei saakski siin elada, nad mingil põhjusel ei taha hostelitesse kohalike majutada kusagil. Ta teab küll, et ma valdavast osast ta jutust aru ei saa, arvestades, kui kiiresti ta vadistab, a tal kama. Mul kah. Korra rääkisin talle eesti keeles pika jutu maha, Rafaelil oli hea meel kohe. Vahepeal mulle tundub, et Rafael räägib rohkem, kui Hr Reha. Kui see võimalik on. Täna kesklinna sõites, sattusin taga sama bussi peale. Miskihetk laskus Rafael ühe vanaldase hipiga sügavamõttelisse vaidlusse, kumb neist nooruses rohkem kanepit suitsetanud on. Mõni hetk hiljem oli terve bussitäis rahvast vestlusse haaratud ja Rafael käis mööda bussi ringi, nigu kihlveokorraldaja, uurides iga reisija käest, kuidas temaga lood on. Hallijuukseline hipi kuulutati siiski lõpuks marijuhaanatšempioniks. Rafael on päris muhe vana. Siin on niipalju lahedaid tegelasi, et mul päris kahju, et ma eriti sotsiaalne loom pole ja et mu inglise keel nii sitt on.

Huvitav on vaadata, kuidas siinkandi inimesed kodutute eest hoolitsevad. Ma kujutan ette, et neil saab liitrine cocacola tops paari tunniga münte täis siin. Või näha näiteks kampa skinheade neegrist kodutule hotdogi ostmas- üsna pentsik. Ma ei tea, võib olla on kõigil jõul südames või midagist. Hosteli terassi ääre taga elab üks kodutu indiaaninaine, kellele ma vahel sigareti rullin, kui suitsetamas käin. Eile õhtul nägin, kuidas üks tädike ta enda juurde ööbima kutsus ja täna õhtul oli sama lugu. Miski vana läks mööda, uuris, mis mutiga tegemist on ja miks ta tänaval elab. Lubas õhtul, kui koeraga jalutama tuleb ja tädi endal ööbimispaika leidnud pole, ta enda juurde võtta.

Nii, ma nüüd ronisin enda tuppa, enne olin köögis, aga miski kamp asiaate hakkas seal kokkama, ja see raisk, lõhnas nii hästi, et kui ma seal oleks edasi passind, oleks varsti ahjualusena läinud endale palukest küsima. Rafael ärkas kah üles ja kukkus jahvatama hirmsal kombel. Nii et ma parem närin mõned pirukad ning keeran kah magama.

Päevad täis toimetusi

Täna tegelesin siis ookeaniuuringutega. Esimese asjanatoimetusena käisin suplemas ära, et linnuke kirja saada. Ujuda Vaikses ookeanis. Ega peale minu ja surfarite polnudki seal rannas kedagi õieti . Valdav osa inimesi käib vist miskis lähemas rannas siin, nagu aru olen saanud. A ma istusin kogemata muidugi vale bussi peale ja sattusin valesse kohta. Parem oligi. Suplus kujutas endast küll pigem enese korraks vette kastmist kuna vesi oli räigelt külm ning suured lained tegid olemise vähe kõhedaks. A niisama liivapeal vedeleda ja õlut lipsida kannatas küll. Minu pettumuseks seal rannas pelikane ei leidund. Ma olin just spetsiaalselt küpsiseid kaas võtnud nende jaoks. Toitsin siis ajaviiteks kajakaid cookidega, kuni mu peakohal tiirlev linnuparv oma suuruselt ja meeleolult kahtlaselt mõnda Hitchcocki filmi meenutama hakkas. Siis sain aru küll, miks terve rand lindude toitmist keelavaid silte täis on. Aga ma olen kord juba selline metsik mees, kes inimese poolt kehtestatud seadustest ja piirangutest ei pea midagist.

Igaks juhuks korjasin kodinad kokku ja astusin randa mööda edasi. Liivaranda oli ainult üsna lühike jupp, edasi läks mingi imelik korallilaadsete asjade ja liivakivikaljude segu. Kuna parasjagu oli ilmselt mõõn või midagist, sain veeta mitu rahulolupakkuvat tundi koralle mööda ukerdades ja kohaliku floorat ja faunat roikaga torkides ja taga ajades. Need kivad on seal auke ja pragusid ja lohke täis, kuhu tekkinud lompides siis igast elukad oma asju ajavad. Iga pesukausisuurune lomp on nagu tilluke soolase vee akvaarium. Tohutult on pisikesi krabisid, kes naljakad krigisevat häält teevad ja sind kohates üksteisele selga ronida üritades põgenevad. Paistab, et need kõlbavad süüa, üks kodutu väljanägemisega vana neid sealt igatahes korjas ämbriga. Päris söödava väljanägemisega kalu on ka. Peaks endale miski kateloki ja õnge muretsema ja ükspäev sinna lõunale minema. Ma Bobi juures peatudes proovisin kah Lake Powellist kala püüda, aga läks nigu alati. Ma peaks kunagi miski kalakaitse medali saama. Vähe on ilmselt neid kalamehi, kes nii paljudele kaladele on elu kinkinud, kui mina. Aga et see mitte alati nii ei ole olnud, selle kohta väike meenutus siia:

(need teised kaks jobu ronisid niisama pildi peale poosetama, kala sain kätte MINA).

Linna poole tagasi sõites bussijuht lihtsalt laulis terve tee mikrofoni. Miskit gospeli laadset asja. Aegajalt unustas isegi peatust teavitamast. Mulle hakkab see linn järjest rohkem meeldima.

Hiljem leidsin selle ranna kah üles, kuhu esialgselt plaan minna oli. See paistab seal väga lahe kant olema, kontingendi poolest just. Leidsin seal päris ranna lähedal ühe odava hosteli kah, homme vist kolingi sinna üle.

A nüüd ma lähen kõrtsi. Toanaaber vajus just sisse, ääreni lakku täis, mõlemis käes margaritaklaas. Rääkis, et nurgapeal kõrtsis on äge Happy Hour. Ise jäi seejärel prügikorvi kõrvale tukkuma. Lähen vaatan kah, tundub lahe üritus olevat.

I'm a lonesome loner, a lonely man, walking down a lonely road.... Alone

Nõnda siis. Nüüd järjekorras sellest, mis vahepeal tehtud on. Pärast Grand Canyonist väljaronimist tegime sellele veel igaks juhuks suure tiiru peale, külastades kõikvõimalike sealtkandi turistivaatamisväärsusi. Nendeks võib siis lugeda Canyon de Chelly, Petrified Forest, Monument Valley, Lake Powell ja Zioni rahvuspark. Monument Valley oli erakordselt mõttetu koht. Võib olla, kui oleks sinna helikopteriga maandunud, oleks miski emotsioon tekkinud, aga sinna sõites sa näed juba niivõrd palju kõikvõimaliku kuju ja värviga kivirünkaid, et Monument Valleyse kohalejõudmist märkad ainult selle järgi, et sissepääsu eest küsitakse raha. Üldse on paljude kirde-Arizona looduskaunite kohtade külastamisega nigel olukord, kuna need kipuvad valdavalt indiaanlaste maadel asuma. Ilma giidita neid külastada ei tohi ja giidi eest nad oskavad ikka korralikult raha küsida. Miski 65 $ nägu küsida ei ole miski probleem. Kuna me põhimõtteliselt indiaanlasi ja põlisrahvaste enesemääramisõigust ei toeta, siis me loomulikult jätsime valdava osa neist vahele, olgu voldikutes nii ilusad pildid kui tahes. Lake Powelli lähedal Page nimelises linnakeses leidsime seeest väga laheda motelli, kus me kohe 4 päeva peatusime. Lahe oli selle juures nimelt see et motellituba koosnes 3 toast ja köögist, korralik korter ühesõnaga ja maksis nelja päeva kohta ainult 140 $. Külastage teie kah, kui sinnakanti sattute. Bashful Bobi motell on. Väga kena koht on ja ümbruses on kah ilusaid kohti. Ma panin siia Bobi pildi kah, siis te tunnete ta ära.

Aga siis läkski nii, et seal motellis lõi meil välja allergia üksteise vastu ja Vegasesse tagasi jõudes selgus et lähme kolme tuule poole laiali. Tüdrukud oma, Markod kumbki oma teed. Edasi siis nüüd esialgu üksi.

Las Vegas igatahes ei ole hea koht leida ennast üksi jäetuna, seda ma teile ütlen. Töllerdad mööda blingbling tänavat ja mõtled oma solvunud mõttejuppe. Nigu kuradi filmis, raisk.

No see selleks. Ega Las Vegas muidu kah miskit eriti lahedat endas ei kätke. Kui sa just pensionär, mängur või jobu briti poismees ei ole. Paar tänavat on, kus täie rauaga antakse, ülejäänd linnake on paras geto. Vedelesin seal kolm päeva ja kogusin mõtteid, mis edasi teha. Seal igast segaseid on ikka kõvasti näha. Näiteks ca 90 aastast vanamutti, keda ta 70 aastane poeg pidi väevõimuga mänguautomaadi juurest ära tirima. Pilukaid, kes olid kipsist Eifeli torni pildistamiseks sõna otseses mõttes järjekorra moodustanud. Hordide kaupa kogu selle glammi ja blingblingi keskel jumala südamerahus magavaid kodutuid. Kena näitsikut, kes bussijaamas endal sõna otseses mõttes üritab kätt otsast ära närida. Jne.

A mõned head asjad on kah ikka Vegases. Esiteks on see hea asi, et väikse otsimisega saab väga odavalt või sootuks tasuta süüa ja juua. Lisaks leidsin sealt asja, millest olen ammu puudust tundnud- joogibufee. 18$ eest laku palju jaksad. Tõsi küll, kuna meeleolu ei olnud, jäi see minust kasutamata. Kahju kohe. Siis on veel lahe see, et väga suur on väljakutsuvalt poolpaljaste naiste kontsentratsioon. Üksõhtu juhtus näiteks siuke tobe lugu, et, suvalises kohvikus kohvi kohvi ostes leidsin ümber pöörates müüjatari poolpaljalt letil rätsepaistes istumas. Mille peale mina muidugi häbeliku poisina lahinal kohvi kurku tõmbasin ja suulae ära kõrvetasin. Mis müüjataaridele muidugi palju nalja tegi. Lapsik trikk, minuarust.

Mängisin Vegases 5 dollarit maha, krt. Ja nigu sellest veel vähe oleks olnud, sõi postmargiautomaat veel ühe dollari ära, ilma marki vastu andmata. Mahvia, ma ütlen. Viimase veretilga pigistavad sinust välja. Ja kui enam piiskagi ei tule, siis heidavad tühja kesta tänavale, möödujate jalgade trampida.

Päevasel ajal mööda linna konnates on see ikka eriti kole koht. Jõhkralt räpane ja iga nurga peal töllerdab mõni täiesti segane kodutu. Või kaks. Röögivad, ajavad täiesti segast juttu ja käituvad muidu ebaadekvaatselt. Ilmselt nad on pidand kah postmargiautomaatidega asju ajama. Tuulise ilmaga lendab tänavalt sulle igast sitta vastu nägemist: ajalehti, pornoreklaame, kilekotte, Elviste parukaid jne. Ja loomulikult läkski ilm õige kähku külmaks ja tuuliseks minu sealoldud aja jooksul. Kuigi ma veel otsustanud ei ole, mis edasi teha, võtsin eile ette sõidu soojemasse kohta- San Diegosse.

San Diego tundub, vähemalt Vegasega võrreldes, ikka väga ilus linn. Esiteks, siin on SOE. Tõsi küll, ilmateade lubab paari päeva pärast siingi jahedamat ilma ja sadu. Ma hakkan ennast juba Vihmajumalana tundma. Kesklinnaosa, kus täna ringi kooserdasin on väga ilus ja puhas ja rahulik igatahes. Yuppied sahistavad vaikselt kabriolettidega ringi ja ajavad oma yuppieasju. Parke ja puid ja värke on korralikult. Isegi kodutud tukuvad lihtsalt vaikselt ja on muidu muhedad. Inimesed paistavad olema üldse päris lahedad ja sõbralikud. Linn ise on igavene lahmakas, kesklinnast välja veel ei olegi jõudnud õieti. Silmasin täna väga sürri värvi taevast, ma isegi ei oska arvata, mis ilmastikunähtus see olla võis. Tavaliselt näidatakse sellist taevast narkootikumide kahjulikusest rääkivates filmides. Ma esialgu kahtlustasin neid marju, mida ma miski põõsa otsast noppisin, aga teised inimesed vahtisid kah pead kuklas taeva poole. Vaevalt, et nemad neid marju söönud olid. Oleksin tahtnud teile kah pilti näidata aga ei õnnestund seda hookuspookust kuidagi pildi peale saada. Võib olla siis ikkagi need marjad...

Ookeani juurde ei ole veel jõudnud, lahe ääres kooserdasin täna ringi. Lahe ääres on lahedad silmatorkavalt ülbed pelikanid. Pingil istudes ja päevalilleseemneid närides paterdab lind sinu juurde ja vahib sulle nõudliku näoga otsa. Mina närisin siis päevalilleseemneid, tähendab, mitte pelikan. A nägu oli tal küll siuke peas nigu tal hirmsasti oleks vaja neid. Ma igaks juhuks ei andnud. Ega siuke palju ei võta, linnunokatäie ehk, aga... Pealegi peaks pelikani dieet minuteada peaasjalikult kalast koosnema.

Homme ehk lähen ja kastan jalad vaikse ookeani vette. Ühistransport tundub päris ok olema siin linnas. Isegi Mehikosse saab trammiga sõita. Imelik on see, et trammi nad kutsuvad mingil põhjusel trolley-ks siin. Mul oli esimesel õhtul teed küsides ühe tädiga tõsine arvamuste erisus, kui ta näpuga trammi peale näidates ise mul trolli peale istuda soovitas.

Vaengi hetkel kolme võimaluse plusse ja miinuseid: istuda trammile ja sõita mehikosse; sõita Hollywoodi ja hakata filmistaariks või otsida mõni lähedal asuv wwoofi farm ja seal mõneks nädalaks oma ihuramm toidu ja peavarju vastu vahetada. Saatsin mõnda kohta kirjad ära, eks näeb, kas keegi vajab talvisel ajal farmitöölisi.

Mõtlen juba mitmendat päeva, et peaks kuskile juuksurisse minema aga olen seda edasi lükanud aina, kuna mu nigel inglise keele sõnavara ei sisalda juuksuris käimise fraase. Huvitav kuidas on näiteks „kõrvad sisse“ või „kõrvad välja“? Ears on/off? Teine variant on muidugi mõni filminäitleja pilt kaasa võtta, juuksuris tumma mängida ja käte jalgadega selgeks teha, et tehku mind samasuguseks, nigu pildil. Peab ainult tähelepanelik olema, et meesnäitleja pildi võtaks. Ma ei tea, kuidas tänapäeval, a ma olen kuulnud, et vanasti tegid habemeajajad valdava osa kirurgitööst kah ära vajadusel. A selle tee peab varsti jalge alla võtma, muidu ma ei näe varsti enam pooltki nii kaunis välja, kui tavapäraselt.

A nüüd aitab, lähen sööma, neljapäeviti on siin hostelis tasuta tacode õhtu, just röögiti koridori peal. Jõhker jalgade padin hakkas järsku selle peale. Pean kiirustama ilmselt.

Eellugu

Ajaloo huvides olugu ära mainitud, et alguse sai see siit