Täna nägin ma Mehhikot

Nii, täna ma käisin siis Mehhikos. See tramm, mida nad siin trolliks nimetavada, täidab tegelikuses hoopis metroo ülesandeid, tuleb välja. Segane värk, aga igatahes, sellega saab sõita Tijuanasse, mis on Mehhiko piirilinn. Kuna ilmselt paar nädalat vedelen veel ühendriikides, tegin täna sinna lühivisiidi.

Ühtegi mahalõigatud peaga laipa esimese hooga silma ei hakanud, isegi ilma mahalõigatud peata mitte. Turvaline kant, ühesõnaga. Piiriületuspunktist sisse jalutades keegi su vastu huvi ei tunne ega dokumenti ei küsi. Kohe näha, et oled jälle miskile pohuimaale sattunud. Õhtul, ühendriikidesse tagasi tulles, pidin küll miski 20 minutit järjekorras seisma ja passi näitama. Aga teiselpool piiri oli nagu mehhiko moodi küll rohkem. Tänavatel ilge sagimine, igal ruutmeetril umbes 3 kaubitsejat. Igaüks üritab sulle selgeks teha, kui vajalik ta kaup sulle on. „Hei, Amigo...“ Kesklinn suutis poole tunniga nii ära väsitada, et panin silmad kinni ja üritasin turistipiirkonnast välja orienteeruda. Ülejäänud päev mööduski mööda linna tatsates ja tagasiteed leida üritades. Eksisin ära ühesõnaga. Mul miskit linnakaarti ei olnud ja seal kuskil bussipeatustes ega mujal miskeid avalike kaarte kah silma ei hakanud. GPS on muidugi hea asi, aga kui sa Mehhikosse lähed, siis oleks sinna nutikas Mehhiko kaart kah enne laadida, eksole. Aga polnud viga tatsata, närid aga nurga pealt ostetud tacot ja jalutad. Pead ostma sealt tänava pealt süüa lihtsalt, nii kuradi hästi lõhnab käru, kui mööda lähed. Üks väga kõva asi, mis seal Tiujanas on on pirukapoed. Neid on palju. Ja nad on suured. Ja nad on odavad. Ja pirukad on head seal. Ühes supermarketi mõõtu pirukapoes ma läksin vist omadega natuke mõistusest ära ja kukkusin amoki jooksma seal. Tulemuseks oli umbes seljakotitäis pirukaid. Ilmselt nädal aega toitun nüüd neist. Ja kokku läks mul maksma see lõbu miski 110 peesot (1 peeso on umbes 0,85 krooni). Aga ikka tõsine seljakotitäis oli. Ma tean, et te mõtlete juba kannatamatult, et mis ma siin niisama mögisen, rääkigu asjast. OK. Vein oli 40 peesot, õlu 14, a see oli seeeest ka pea liitrine pudel. A jah, pimeduse saabudes leidsin lõpuks ikkagi kesklinna ja piiri üles ja sain San Diegosse tagasi. Onkel kes kotti läbi valgustas, vaatas pisut kahtlustava näoga mu pirukakuhja, aga ei öelnud midagi. Ma olen nüüd nigu ameerika pensionär, käin mehhikost odavat kaupa ostmas. Hosteli külmkappigi ei tahtnud siuke kotitäis ära mahtuda.

Eile kolisingi siis teise hostelisse, praktiliselt rannas elan nüüd mõned päevad. Tänav, kus hostel asub, on ääretult lahe. Newport Avenue. Ühestküljest, ranna lähedusest tingituna turistitänav, kümnete lahedate kõrtside, poodide ja klubidega. Samas on siia kokku kogunenud vist läbilõige kogu San Diego lumpenist. Ikka igasuguseid karvaseid ja sulelisi leidub. Alates surfaritest ja lõpetades muldvanade hipikoonudega. Tänav on õhtusel ajal üsna ühtlaselt ääristatud kerjuste, tänavamuusikute ja kodututega. Näiteks eile õhtul jalutades nägin kandlemängijat. Miski Peruu tüüp oli, a kuna ta inglise keele oskus oli veel olematum, kui minu oma, siis ma rohkem tema ja ta pilli kohta välja uurida ei suutnud. A kannelt mängis ilusti. Ma oleks tahtnud talle veel pikalt Vanemuisest ja asjadest pajatada.

Hostel ise on kah täitsa hea. Kõige lahedam neist kolmest, kus ma viimase nädala jooksul ööbinud olen. Hommikusöök on ikka hommikusöögi moodi, mitte ainult maisihelbed ja kohvi, nigu eelmises kohas. Saad ikka kõhu kõvasti munaputru ja kaerahelbeputru ja röstsaia ning pannkooke täis vitsutada, nii et jätkub terveks päevaks. Ma tean, et mu emal on on hea meel seda kuuldes. Eelmises kohtas, kus peatusin oli põhiseltskonnaks peamiselt napil kahekümnesed ameeriklased, kes olid San Diegos eesmärgiga klubisid külastada ja pidutseda. Siin leidub ka lahedamaid tegelasi. Mu toakaaslaseks on 54 aastane profialkohoolikust mustanahaline Rafael. Rafaelil läks pool aastat tagasi nii sitasti, et naine viskas ta tänavale. Nüüd käib iga kuu nutmas ja tagasi kutsumas. Aga Rafael on uhke, ei lähe. „I don't care this bitch!“ Öösel, kui hostelisse tagasi magama tuli, ise täis nigu sitasitikas, siis ajas mu üles ja rääkis, et kui naine järgmine kord tuleb tagasi kutsuma, siis ta vist ikka läheb koju. Aga mitte enne. Rafael töötab tuletõrjujana. Ükskord oli neljanda korruse aknast välja hüpanud, endal perse leekides, ja ainult randme ära murdnud. Hosteli omanik on Rafaeli sõber, muidu ta ei saakski siin elada, nad mingil põhjusel ei taha hostelitesse kohalike majutada kusagil. Ta teab küll, et ma valdavast osast ta jutust aru ei saa, arvestades, kui kiiresti ta vadistab, a tal kama. Mul kah. Korra rääkisin talle eesti keeles pika jutu maha, Rafaelil oli hea meel kohe. Vahepeal mulle tundub, et Rafael räägib rohkem, kui Hr Reha. Kui see võimalik on. Täna kesklinna sõites, sattusin taga sama bussi peale. Miskihetk laskus Rafael ühe vanaldase hipiga sügavamõttelisse vaidlusse, kumb neist nooruses rohkem kanepit suitsetanud on. Mõni hetk hiljem oli terve bussitäis rahvast vestlusse haaratud ja Rafael käis mööda bussi ringi, nigu kihlveokorraldaja, uurides iga reisija käest, kuidas temaga lood on. Hallijuukseline hipi kuulutati siiski lõpuks marijuhaanatšempioniks. Rafael on päris muhe vana. Siin on niipalju lahedaid tegelasi, et mul päris kahju, et ma eriti sotsiaalne loom pole ja et mu inglise keel nii sitt on.

Huvitav on vaadata, kuidas siinkandi inimesed kodutute eest hoolitsevad. Ma kujutan ette, et neil saab liitrine cocacola tops paari tunniga münte täis siin. Või näha näiteks kampa skinheade neegrist kodutule hotdogi ostmas- üsna pentsik. Ma ei tea, võib olla on kõigil jõul südames või midagist. Hosteli terassi ääre taga elab üks kodutu indiaaninaine, kellele ma vahel sigareti rullin, kui suitsetamas käin. Eile õhtul nägin, kuidas üks tädike ta enda juurde ööbima kutsus ja täna õhtul oli sama lugu. Miski vana läks mööda, uuris, mis mutiga tegemist on ja miks ta tänaval elab. Lubas õhtul, kui koeraga jalutama tuleb ja tädi endal ööbimispaika leidnud pole, ta enda juurde võtta.

Nii, ma nüüd ronisin enda tuppa, enne olin köögis, aga miski kamp asiaate hakkas seal kokkama, ja see raisk, lõhnas nii hästi, et kui ma seal oleks edasi passind, oleks varsti ahjualusena läinud endale palukest küsima. Rafael ärkas kah üles ja kukkus jahvatama hirmsal kombel. Nii et ma parem närin mõned pirukad ning keeran kah magama.